Kaunis kannataja: Marina Abramović oma keha füüsilisi ja vaimseid piire otsimas. Kaadrid Tartus väljas olevatest videotest. (Peeter Talvistu)

Kevadel 2010 toimus New Yorgi Moodsa Kunsti Muuseumis (MoMA) ulatuslik Marina Abramovići loomingu näitus. 64aastane kunstnik pidas seda oma senise tegevuse kokkuvõtteks, aga ka performance-kunsti tõstmiseks kunsti peavoolu hulka ja selle lõplikuks läbimurdeks institutsioonidesse, mis olid loodud staatiliste visuaalsete kujundite eksponeerimiseks. Muidugi olid nii Abramović kui mitmed teised kunstnikud oma performance’eid juba ammu paljudes muuseumides ja galeriides esitada saanud, kuid MoMA, paljude arvates tähtsaim moodsa kunsti tempel, oli olnud suhteliselt tagasihoidlik tegevuskunsti tunnustaja. Ilmselt tahtis ka MoMA rõhutada oma avatust tänapäeva kunsti eri suundumustele ja tõrjuda süüdistusi konservatiivsuses, mida mõned radikaalsed ringkonnad on esitanud. Abramovići esinemisel oli suur publikumenu ja MoMA saavutas selle näituse jooksul külastajarekordi — üle 850 000 inimese.

Teater kui allikas

performance-kunsti edukäiku maalide, skulptuuride ja graafika maailmas on seletatud mitmeti. Eesti keelde tõlgituna on selle üks tähendusi “etendus”, mis viitab pigem teatrile kui kujutavale kunstile. performance on tegevus, mis eeldab nagu teatergi publikut. Siiski on enamasti rõhutatud performance’i ja teatri erinevust või isegi vastandlikkust. Esimese aluseks ei ole tavaliselt dramaturgiliselt arenev tekst, sõnadekasutus on napp või puudub hoopis, enamasti on tegemist ühekordse sündmusega, teatrietendusi aga korratakse.

Peamine erinevus on aga nähtavasti selles, et kui teatris mängib näitleja mingit rolli, siis performance’i puhul ei näidelda — roll ja selle esitaja samastuvad. Teatrilaval antud löögid ei pea olema valusad ega haavadest voolav veri tõeline. performance on aga tegelik, autentne sündmus, mis kustutab elu ja kunsti piiri. Tõsi küll, 20. sajandi teatriajaloos on olnud suundumusi, näiteks Antonin Artaud’ “Julmuseteater” või Jerzy Grotowski teatrilabor, mida võib pidada performance’i üheks allikaks. Neid ühendab ka sidemete otsimine traditsioonide ja rituaalidega, mis on ürgajast peale inimesi ühendanud. Kunstiliikide selline eraldumine igapäevaelust ja üksteisest, mis on olnud omane uusaegsele moderniseeruvale Läänemaailmale ja mis muuhulgas on väljendunud erilistes teatri-, kontserdi- ja muuseumihoonetes, on olnud tundmatu mitte ainult loodusrahvastele, vaid enamikule euroopavälistele kultuuridele ja ka Euroopa keskajale. Kiriklikes tseremooniates ja rituaalides ning karnevalikultuuri etendustes põimusid elu ja eri kunstiliigid.

Elu ja kunsti piiril

Elu ja kunsti seni tunnustatud piire kompavate või kustutavate sündmuste seletamiseks ja õigustamiseks ei sobi formalistlikud kunstiteooriad, küll aga pragmatism. John Dewey, Nelson Goodman ja Richard Shusterman rõhutavad, et kunst on see, mis pakub eheda, ebatavalise ja meeldesööbiva kogemuse. Selliseid kogemusi võib muidugi saada ka väljaspool kunsti, kuid pragmatistid ei püüagi kunsti elule vastandada.

Moderniseerumise varjukülgi (mõnede arvates kriisi) võib pidada põhjuseks, miks osa 20. sajandi kunstiloojaid on püüdnud eraldumist ületada, kunstiga ellu sekkuda ja luua interdistsiplinaarseid kunstiteoseid. Mitmete neodada ja popkunsti loojate, näiteks Yves Kleini, Robert Rauschenbergi, Jim Dine’i või Andy Warholi ettevõtmised ja Allan Kaprowi häpeningid, situatsionistide ja Fluxuse tegevus olid performance’i vahetud eelkäijad. Hilise abstraktsionismi ja eriti minimalismi teosed, mida esitleti küll Clement Greenbergi jt poolt puhta, endassesulgunud kunstina, valmistasid ette elu ja kunsti piiri kustutamist, kuna nad erinesid visuaalselt üha vähem mittekunstist. Maalikunstnike jaoks võis olla üheks etendustega tegelemise tõukejõuks ka soov pääseda loomingulisest isolatsioonist, igatsus suhelda publikuga vahetult.

Publiku huvi kasvul oli samuti mitmeid põhjusi. Ukse paotamine “loomingulisse kööki”, kunstniku tegevuse teatud salapära lähedalt kogemine võib olla motiveeritud lihtsa või koguni pahatahtliku uudishimuga, kuid peamine põhjus on ilmselt autentse kogemuse igatsus. Mida kaugemale arenes 20. sajand, seda virtuaalsemaks muutus inimeste kogemusmaailm. Ka tõsised sündmused, nagu sõjad, õnnetused ja kuritööd, võivad näida illusioonidemaailma osana. Pealiskaudsetest kogemustest küllastatud inimesi ongi üha raskem millegagi üllatada, ammugi pakkuda vapustavat kogemust, aga osa kunstnikke võistlevad selleks võimalusi otsides.Üks valdkond, mis enamasti veel raputab, on mõnede veel säilinud ühiskondlike tabude rikkumine, näiteks alastiolek või füsioloogilised talitused avalikus kohas, aga ka inimkeha kannatuste, vahetu ohustatuse või surmavõimaluse tajumine.

Abramovići jõuline väljenduslaad

Kõike seda on pakkunud ka Marina Abramovići looming, aga kindlasti ei ole õige seda seletada ainult tabude rikkumise püüdega. Tema pärinemine Tito valitsetud Jugoslaaviast ja peaaegu fanaatilisest perekonnast, kus tugevad õigeusu traditsioonid segunesid kangelaslike punapartisanide ideoloogiaga, ning selle kõrvutamine liberaalse Läänemaailmaga oli ilmselt lähtekoht püüdele selgust saada enda kui inimese, naise ja kunstniku identsuses.

Selleks leidis ta väljenduse oma keha füüsiliste ja vaimsete piiride otsimises. Oma keha ohustamine tule, teravate nugade või arstirohtudega, alasti tantsimine kollapsini mõjusid šamanistlikult vapustavatena. Neis etendustes on aga nähtud ka sugestiivset kooskõla Nietzsche loodud pildiga tänapäeva maailmast, millel pole mõtet, eesmärki ega pidepunkte.

Teistmoodi originaalne sündmus oli lahkuminek oma pikaajalisest elu- ja loomingukaaslasest Ulayst. Selleks läksid nad 1988. aastal teele Hiina müüri eri otstest, kohtusid hetkeks pärast pikka ja väsitavat jalgsimatka ning jätkasid kohe kumbki oma teed.

The Artist is Present

Performance’eid on talletatud fotodel, filmides või videos, kuid Abramovići arvates on need ainult dokumendid, mitte kunstiteosed. Ainult kordumatu sündmus on kunst. Siiski on dokumente vaja, sest nende abil saadakse sündmustest teada ja need on ka kunstnikule sissetulekuallikaks. Abramović on pidanud võimalikuks ka performance’eid korrata ja mitte ainult enda, vaid näiteks Joseph Beuysi või Vito Acconci omi, viimastele sel moel austust avaldades. Eespool mainitud MoMA näitus oli retrospektiivne, aga peateema oli kunstniku kohalolek. Selleks istus kunstnik nädalaid muuseumi aatriumis toolil, tema vastu teisele toolile võisid istuda näitusekülastajad. Soovijaid jätkus.

* * * 

Etenduskunstide leviku üks tõukejõude on olnud püüe vabaneda müüdavast, ostetavast ja kogutavast kunstiteosest — kunstist kui kaubast. Sageli on sellise kunsti pooldajad deklareerinud vabanemisesoovi traditsioonilistest kunstiasutustest, kuid tegelikult on performance-kunst suurel määral olemas just tänu senise kunsti institutsioonidele

Abramović on öelnud: “…kui teete saia pagaritööstuses, olete pagar, aga kui teete sedasama kunstigaleriis, olete kunstnik. Kontekst on määrav.”

See on sobivaks illustratsiooniks institutsionaalsele kunstiteooriale. Nõnda saab ka Tartu Kunstimuuseum toetada efemeerse performance-kunsti olemasolu ja näidata Eesti publikule selle kunstisuuna klassikat.

Näitus “Art Must Be Beautiful. Marina Abramovići valitud teosed” on Tartu Kunstimuuseumis avatud 13. novembrini.