Kommarid kaubaks

Läinud nädalal hämmastasid mind Narva maanteel laternapostide otsa tõmmatud plakatid tekstiga "Kuuba - revolutsiooniline hele õlu" ja "Mõtle oma peaga!". Pudelil viisnurgad peal ja puha. Kas õllepruulid mõtlevad tõesti, et sotsialistlikus Kuubas mõeldakse oma peaga? Kuubas mõeldakse viimased 47 aastat ikka Fidel Castro peaga.

Ilmselt on kasvanud peale neid, kelle meelest kommunistlik diktatuur on lahe. Olgu peale, aga kas ikka on ilus Kuuba rahva õnnetuse pealt teenida? Vahest õllepruulid pole juhtunud kuulma, aga tegelikult on meil sotsialismi omalgi ligemale 50 aastat täitsa piisavalt olnud. Miks me siis seda pärandit ei väärtusta? Miks me ei kaubasta oma kommareid? Miks peame importima kõiksugu träni müügiks Ernesto Che Guevarat, kui meil on ometi selline karismaatiline revolutsioonimärter nagu Viktor Kingissepp?

Või võtkem 1940. aasta revolutsioon (?). Juba paarkümmend aastat enne Kuubat oli meil omalgi hulk revolutsioonilisi seltsimehi. Miks ei vääriks õllena jäädvustamist salapärase saatusega esimene sekretär Karl Säre? Vajate sobivat reklaamteksti? Aga palun: "Lõhn on karm ja maitse käre - seda pruugiks kommar Säre". Või: "Nõnda mäslev mull on suus - värskust naudib Neeme Ruus". Ikkagi oma värk, ikka etem kui seda kraami meinstriim-kommaritega müüa ja diktatuurirežiimi all vaevlevate inimeste kannatustega haipida. Pealegi aitaks rahvuslikku ajalugu meeles pidada.