Oma mälestused kirjutas Majak 1970. aastatel. Nõnda pole muljed vangistusest 1937–1946, asumiselt 1949–1954 ja nende vahepealsest ajast enam ehedad, vaid neid katab Hruštšovi ajal ladestunud ideoloogiline hinnangukiht.

1975. aastal ilmus Richard Majaku esimene mälestusraamat “Tee tuli endal leida”. Kuigi selle raamatu tekstis esineb justkui kompartei ajaloo õpikust maha kirjutatud lõike, on toonane teos ajaloolasele väärtuslikum kui äsjailmunu. Ning mitte ainult ajaloolasele, vaid ka laiemale publikule. Viimasel kahekümnel aastal on ilmunud terve massiiv laagrimälestusi, neist suur osa detailsemad, värvikamad ja ehedamad kui “Omade juures vangis”. Asja ei paranda ka Küllo Arjaka pikk puisevõitu eessõna.

Kui nende mälestuste juures midagi omapärast esile tõsta, siis on see põhimõttelise kommunisti vaade. See omas mõttes aus ja mõneti sümpaatnegi inimene, hea isa ja vanaisa, oli kommunist kuni surmani. Kuid kommunistiks jäämisel oli ka pragmaatiline külg – just see võimaldas Majakul pärast mõlemat karistusvooru Eesti NSVsse jõudes jälle oma kommunistidest tuttavaid kasutades kommunistile väärilised töökohad omandada. Ka karistusaega oli kommunistina kergem läbida.

Kui keegi peaks millegipärast otsustama Majaku mälestusi lugeda, siis soovitaksin seda teha paralleelselt Solženitsõni “Gulagi arhipelaagi” peatükiga “Kroonumeelsed”. Majak ei olnud Solženitsõni määratluse järgi poliitvang – see, kes oma veendumustest lahtiütlemisega oleks võinud saavutada vabaduse –, vaid kroonumeelne. Kroonumeelsed respekteerisid laagrirežiimi, suhtusid laagriülemustesse aupaklikult ja laagritöösse entusiastlikult, mõistsid põgenemised hukka ja kiitsid pealekaebamise heaks. Kõik see teenis ära kaasvangide põlguse, kuid lubas laagriadministratsiooni soosingu tõttu vangistuse kergemini üle elada.

Kuidas käitus Majak laagris päris piirsituatsioonides, me kuigi täpselt teada ei saa. Küll aga defineerib ta end üheselt kroonumeelsena, püüdes rindele oma represseerijate eest võitlema pääseda ning üritades ka haigena laagritööle minna. Solženitsõniga jätkates – “Ja tõepoolest – milleks kogu see peatükk? Kogu see pikk ülevaade ja riigitruude analüüs? Selle asemel kirjutame arssinakõrguste tähtedega: JANOS KADAR, WLADYSLAW GOMULKA, GUSTAV HUSAK. Nad tegid läbi ebaõiglase arreteerimise, piinadega uurimise ja istusid ka mõned aastad kinni. Kogu maailm näeb, kui palju on nad sellest õppinud.”

1975. aastal ilmunud mälestustes märgib Majak, et ta peab oma elu kõige suuremaks veaks sissekukkumist 1918. aasta novembris kodanlikus Eestis. Sündmus, mida Majak oma suurimaks veaks peab, oli ilmselt parim, mis tema elus Eesti ühiskonna jaoks võis juhtuda. Majaku 1970. aastate hoiakus tunneme aga ära Putini-Venemaa oma: kommunistliku režiimi kuritegelikkust ei eitata, kuid veel suuremateks kurjategijateks peetakse neid, kes selle kuritegeliku režiimi vastu võitlesid.


Kes oli Richard Majak?

1898: sündis 25. augustil Alutagusel, sai nimeks Richard Anslaud

1917: bolševike partei liige, miilitsakomissar Virumaal

1918: loob Venemaal punaseid polke, seejärel Eestis, arreteeritakse peagi

1921: vahetatakse Nõukogude Venemaale, võtab nimeks Majak

1921–1937: OGPUs ning pedagoogilisel ja parteitööl

1937–1945: vanglas ja laagris süüdistatuna spionaažis Eesti kasuks ja Ždanovi tapmise katses

1945–1949: Tartu linna haridusosakonna juhataja

1949–1954: vanglas ja asumisel kui kodanlik natsionalist

1956–1973: EKP KK Partei Ajaloo Instituudi direktori asetäitja

1967: Lenini orden; 1978 Oktoobrirevolutsiooni orden

1984: suri 2. novembril Tallinnas