Kondase vaim elab Viljandis edasi
Ühes kultuurisaates “OP!” defineeris Karl-Martin Sinijärv Viljandit kui Eesti omakultuuri pealinna. Tabavamalt oleks vist raske öelda – linnale loovad iseloomu (väljast vaataja silmis muidugi) eelkõige kultuurikolledzh ja folkfestival. Et hoida parimas mõttes rahvalikku osa kultuurist elavana, peab see olema ümbritsetud soodsa keskkonnaga ja tema seljataga peab olema traditsioon.
Pisike, aga armas
Nüüd leiab traditsioon täiendamist. Eesti omakultuuri pealinnas avatakse kunstnik Paul Kondase muuseum – “pisike, aga armas”, kui kasutada Mari Sobolevi sõnu. Tegemist pole memoriaalmuuseumiga, kuna hoonel pole seost Kondase isikliku eluga. See paikneb Jaani kiriku pastoraadis, mille juurde on tekkimas lausa kohalik kunstikeskus koos Kilpkonna galeriiga ja lähedal oleva Anu Raua tekstiiligaleriiga. Kondase muuseumis hakkab tööle üksainus kunstiteadlane, Mari Vallikivi, ning püsiekspositsioonis on 14-15 maali. Üldse kokku on muuseumil 26 maali, mis asusid siiani hoidlates. Lõviosa Kondase mitte just arvukast maaliloomingust kuulub Viljandi muuseumile.
Terves Eestis ei leidu arvatavasti inimest, kellele Kondase tööd ei meeldiks. Olen viimasel ajal mõelnud, et võib-olla on Eestis ebaproportsionaalselt palju esile tõstetud nn. noateral olevat kunsti (inglise keeles “on the edge”, sellise pealkirjaga raamatki on välja antud), jättes mulje, nagu oleks väärtuslik ainult riskantne kunst. Siin on ka vastastikune sõltuvus meediast. Laiatarbe meedias ei ületa “tavaline” kunst sageli uudiskünnist, mistahes skandaal puhutakse aga suureks. Samad hoovad toimivad ka mujal kapitalistlikes riikides, aga kuna Eesti on väike, lähevad protsessid kergemini tasakaalust välja. Tulemuseks on avalikus arvamuses süvenev mütoloogia sellest, kui vastik on kunst üldse ja eriti kaasaegne kunst. Ma ei usu, et näiteks Ameerikas või Inglismaal valitseks sama üldrahvalik veendumus.
Soojus, isemõtlemine ja globaalpoliitika
Võib-olla aitab meie avaliku arvamuse usaldust kunsti vastu taastada naivistide looming. Tallinna Linnagaleriis oli üsna tervistav hiljuti näha Adelbert Juksi maale, ja paar aastat tagasi Kastellaanimaja galeriis Arnold Lauguse maale kokkupanduna noore trendikunstniku Jasper Zoova töödega.
Ilmselt ei pea siinkohal pikemalt pajatama naivistliku kunsti olemusest, tema eripärast ega sellest, millised raskused on seotud naivistlike kunstnike avastamisega. Viimasest võib kirjutada Sigrid Saarep, kes on Eesti risti ja põiki läbi sõitnud ning kõik “niisama, ilo pärast maalijad” registreerinud. Küll aga võib naivistlike kunstnike kohta üldistada, et nad elavad enamasti väikelinnas või maakohas, suhteliselt eraldatuna, ning nad on jõudnud enamasti kuldsesse vanaduspõlve, mil inimene on täis elutarkust ja tal on vaba aega, mida kunstiga sisustada.
Viljandi maalija Paul Kondas (1900–1985) ei tohiks kunstisõbrale võõras olla – teles on näidatud Mark Soosaare filmi temast ja Kunsti kirjastus on teinud kättesaadavaks Tiiu Männiste raamatu. Kondase maale vaadates hämmastab ehk kõige rohkem see, et tegemist on isemõtlejaga, kes hoiab pilku ei rohkemal ega vähemal kui globaalprobleemidel. Kui Kondas elaks praegu, siis maaliks ta üles Eesti Valitsuse Ameerika-poliitika ning terve Iraagi sõja, ei mingit kahtlust! Nii nagu setu memmed, kes luuletavad oma viisidele käigupealt aktuaalsete sündmuste kohta käivad sõnad juurde.
Kondas visualiseeris n.-ö. isiklikku filosoofiat maailma asjadest, alates mehe-naise suhetest kuni ajalooni. Tema pildiline kommunikatsioon ei vanane huvitaval kombel ka pärast kunstniku surma, vaid vastupidi, püsib värske ja aktuaalsena.
Äkki ongi “isemõtlemine” eesti omakultuuri tähtis tunnus, mille kaudu toimub külma maailma “kodustamine” enda jaoks? Ja teine möödapääsmatu tunnus on soojus. Kondase maalid on kahtlemata “soojad” ja humaansed. Mees, kes neid maalis, sai aru, mis tema ümber toimus, ja seda nii isiklikul kui ka riiklikul tasandil. Ta ütles maalides oma tõsise arvamuse, aga see näeb välja nii kohutavalt naljakas.
Äkki võiks meie professionaalses kunstis ka veidike rohkem soojust olla?
Vaata ja loe Tiiu Männiste raamatut “Paul Kondas ja tema värviline maailm”: www.muuseum.viljandimaa.ee/galerii/kunst/kondas
