"'Kõned, mis muutsid maailma"'
Tegu on kõnede antoloogiaga või pigem krestomaatiaga. Raamat on õpetlik ja põnev selle poolest, et annab teada, mida tänase lääne inimese jaoks peetakse vajalikuks üldiselt mäletada. Teos on päris värske, selle esitrükk ilmus mullu Londonis. Kogumiku struktuur on hästi liigendatud ja ülevaatlik, lisaks kõnele jutustatakse ka isikust ja tema võitlusest. Läbivat judeo-kristlikku põhijoont märgib kas või asjaolu, et teos algab Moosesega ja lõpeb George Bushiga. Ameeriklased on üldse palju sõna saanud, olgu siis kindralid, nagu Patton ja MacArthur, või neegrid, nagu Malcolm X ja Martin Luther King, presidentidest kõnelemata. Tähtis on ka Iisrael (kõnelevad Golda Meir ja Chaim Herzog), holokaustist räägib Elie Wiesel. Sõjajärgseist idaeurooplastest on uudiskünnise ületanud Mihhail Gorbatšov ja Václav Havel. Molotovi kõne ""Reetlikkus, mille sarnast ei esine tsiviliseeritud rahvaste ajaloos" (natsi-Saksamaa invasioonist Venemaale 22. juunil 1941) peab vist meenutama nõukogude juhtide heroilisust, aga mõjub pärast MRPd tühja kaagutamisena.
"Vene värki" käsitlevas tekstis leidub väikesi epatäpsusi, rohkem soovida jätab tõlge. Näiteks arvab tõlkija, et marssal Pétaini eesnimi oli Marshall (lk 110) või et kindral Patton oli 1944-45 Kolmanda Armee major (lk 114). Korduvalt on läbi aetud segasevõitu võõrsõnaga, kui oleks võinud selgitada, mida asi tähendab - nagu "linna busside integreerimise" (lk 151) puhul.
Kokkuvõttes on tegu õpetliku lugemisega, aga lõpliku aususe nimel oleksin oodanud kõigi teiste Ameerika presidentide seas ka Bill Clintoni kõnet, mida me kõik mäletame, mida oleme korduvalt telekast näinud ja mis on Ameerika ühiskonda kõige rohkem erutanud. Kas te teate, millist kõnet ma silmas pean? Muidugi teate: "I did not have sexual relationship with that woman!"
