Filmi operaator ja produtsent Arko Okk on napisõnaline: "Vaatajate arv Lätis on mulle tänini saladuseks, aga siin läks nagu "Marmortahvlitel" Soomes omal ajal." (Läti vaatajatearvu ei õnnestunud lehe trükkimineku ajaks vaatamata pingutustele kätte saada.)

Filmil oli suur reklaamikampaania, linn oli endise laskesuusaässa Jekabs Nakumsi tagumikupilte täis. Filmi promoti lausega "Eesti film, mida ei pea häbenema". Filmi tootmist toetas Eesti Kultuurkapital ja Kultuuriministeerium, lisaks saadi ka Eesti Filmi Sihtasutuselt 250 000 krooni levitoetust. Kokku ligi miljon krooni. Määravaks toetuse andmisel sai sihtasutuse peaeksperdi Karlo Funki sõnul fakt, et film valiti Locarno festivali programmi. Niisiis, miljon jagada 73ga, Eesti riik maksis iga filmisõbra kinokülastuse eest üle 13 000 krooni! Seda on kolmteist korda rohkem, kui Eesti riik Estonia igale külastajale peale maksab.

Järgmine läbikukkumine oli Eesti-Soome-Hiina-Hollandi võitlusfilm "Igavese armastuse sõdalane" ("Jade Warrior", lavastaja A. J. Annila, avanädalavahetusel vaatas seda Eestis 670 inimest, Soomes 15 000, Hiinas kogus 150 kinos linastudes 100 000 külastust. Ehk siis, lihtne matemaatika näitab, et pea sama kesine huvi kui Eestis - keskmiselt 667 inimest). Elle Kulli nelja ekraaniminuti eest maksis riik pea 4 miljonit krooni (3 miljonit EFSilt, ülejäänu Kultuurkapitalist ja Kultuuriministeeriumist).

Praegu seisavad uus Eesti Filmi Sihtasutuse juhatus ja eksperdid fakti ees, et raha jagada pole. Kevadel ametist lahkunud Jaak Lõhmus suutis "lahkumiskingitusena" ära jagada enamiku aasta eelarvest. "Eesti filmi maailma murdmises" võib aga eelmainitud tulemuste põhjal sügavalt kahelda. Ega siis EFS-i rahapotike pole põhjatu. Kõik toimub ju kellegi arvelt - koostööfilmide eelistamine jätab kuivale mitmed kodumaised projektid.

Olen pikemat aega mõtisklenud, et missugust reaalset kasu võiks tõusta sellest, kui tuleb siia näiteks üks Ukraina filmitiim, ekspluateerib Eesti looduskauneid paiku, Eesti odavat tööjõudu (ja odav on ta senikaua, kuni ei looda korralikku ametiühingut, kes kaitseks töötajaid 20tunniste öötööpäevade eest), Eesti näitlejaid. Rikkaks siinne kaastootja ei saa, vastupidi, suvel üles võetud Ukraina filmi "Milana" puhul pidi Exitfilm Kulkalt filmi tootmiseks pool miljonit juurde küsima! Ja sai ka!

Kasu ei pea olema otseselt rahas mõõdetav, selgitab mulle Karlo Funk. "Normaalselt toimivates riikides on eraldi fondid selleks, et arendada filmitootmist teenuse toetamise kaudu eh k tuua projekte riiki filmima ("Igavese armastuse sõdalane", "Milana" on viimased näited). Loogika on see, et riiki jääb kaudselt märgatavalt rohkem raha, kui oli riiklik toetus. Kuidas võõra projekti Eestis tootmine kohalikku keskkonda arendab, sellest võib pikalt rääkida - näiteks kogemus noortele, kes saavad režissööri assistendina võis muus ametis näha sellise keerukusastmega projektide filmimist, mida Eestis veel 15 aastat toimuma ei hakka," on Funk optimistlik.

Funk lisab, et kui ikka Toronto festivalil on "Igavese armastuse sõdalane" Vanguardi programmis, annab see Eesti maine kohta filmitööstuse insaiderite jaoks väga hea sõnumi. Nojah, seda muidugi juhul, kui Eestit pikas tootjate reas üldse mainitakse. Lugesin arvustusi, kus filmi käsitleti Soome-Hiina ühisfilmina ning Eestit ei peetud oluliseks välja tuua. Ja mitte kedagi ei huvita, et Soome sepa maja on ehitatud Vihterpalu põlenud rappa.

Õige on küll eristada filme, kus Eesti on peatootja ("Leiutajateküla Lotte", "Ruudi" ehk siis filmid, kus Eesti omab sõnaõigust sisu osas ning kaastootjate olemasolu aitab avada uksi nende riikide levivõrku), ning filme, kus Eesti on vähemustootja ehk teenusepakkuja. Saksa-Eesti "Kõrini" püüdis läbi vedada 50/50 skeemiga, tulemuseks europuding, mis ei leidnud oma sihtgruppi ei ühel ega teisel maal. Vaatajaid kogunes Eestis aasta jooksul vaid pisut üle 3000. Peeter Simmi "Kõrini" vaatajale maksis riik seega peale 2000 krooni näo kohta (EFSi toetus oli 6 miljonit krooni).

Funk on seisukohal, et ainult eestikeskne tootmine viib konnatiigistumiseni. "Kaastootmine ehk see, kui Eesti tootjad ideaalis jõuavad oma projektidega väljapoole, teise riigi kinodesse, avab märgatavalt rohkem uksi kui kohalik nokitsemine. See vähendab ka tootjate sõltuvust riiklikust toetusest, mis on mu meelest peamine probleem."

Igal juhul, Pimedate Ööde filmifestivali Eesti võistlusprogrammis on esindatud nii "Kõrini", "Koer, lennuk ja laulupidu" kui ka "Igavese armastuse sõdalane". Juriidiliselt on kõik korrektne, sest tegu on eesti filmidega. Eks siis paistab, millise hinnangu annab rahvusvaheline žürii eesti filmi "uuele eurolainele".