17.05.2007, 00:00
Kontorite elanikke 1: Lutikas
Igas kontoris on inimene, kes puhkeb õitsele siis, kui
uks ülemuse järel sulgub. Ta sirutab ennast rõõmsalt,
kargab püsti ja teeb tiiru oma valdustes. Nimetagem teda lutikaks.
Tavaliselt on ta kas seotud raamatupidamisega või siis vähemalt tunneb selle vastu kirglist huvi. Mäletan üht lutikat, kes õhtuti finantsosakonna laudadel hasartselt sorimas käis. See polnud keeruline – ringi liikudes jättis koristaja tavaliselt ukse lahti ja kui kempsu ukse vahel passida, polnud ajastamine kuigi raske. Ainult üks kord tabas lutikat ebaõnn – palgaarvestaja oli unustanud oma telefoni kontorisse ja tuli õhtul tagasi, leides lutika tähtsalt oma laual pabereid uurimas.
Mis on lutika tegevuse siht? Info kogumine. Halbadeks päevadeks või lihtsalt niisama ja igaks juhuks. Talle meeldib kiigata võõrastesse arvutitesse, ja vajutada sealt aeg-ajalt printimisnupule. Isegi süütust kontoriklatšist saab teha laheda haisupommi, kui joonida alla õigeid kohti ja ajastada kiri õigesse hetke. Mõni teine lutikas kogub infot seetõttu, et endal süda must. Kõige tavalisemad on pisivargused. Lutikas teab täpselt, mis on kuskil arvel ja mis mitte. Tore on mitte maksta näiteks nõudepesuvahendi eest. Või kohvipaki eest. Või kahekümnekroonise küürimispasta eest, mille koristaja lohakile on jätnud.
Ega lutika elu pole tore. Ta on kõigi peale kade – kes on saledam, kes ilusam, kes rikkam, kes lihtsalt andekas. Piisab vähesest, et lutika sees kurjuse pisikut lahti päästa.
Lutika kõige halvematel hetkedel saab tema lutikategevus avalikuks. Keegi näeb teda virutamas, piilumas või peale kaebamas. Vahel lüüakse ta seepeale minema, enamasti mitte. Ta on lihtsalt uudishimulik, ütleb leebe personalijuht. “Ta on ju alati selline olnud!” arvab turundusinimene. Personalijuht teab, mis ta räägib. Lutika uudishimust on talle teinekord kasugi olnud. Personalijuht nimetab lutika tegevust briifimiseks, mitte kaebamiseks.
Ent just kaebamine on lutika pistoda. Ta kaebaks tegelikult meelsamini anonüümselt, aga vahel tuleb infole oma isiku ja isiklike tähelepanekutega jõudu juurde anda. Ja kirja saatmine on ohtlik, sest kirja ei saa tagasi kutsuda, selle sõnumit muuta ega võõrast arvutist ära kustutada. Nii et kõige tõhusam on pealekaebamine siis, kui teha seda suuliselt ja vürtsitada see näidetega ja rõhutustega stiilis “Ma teadsin seda kogu aeg!” või “See lõpeb veel halvasti!”.
Mis lutika äratundmise raskeks teeb, on tema pugejalikud sööstud. Olen näinud oma elus nelja, isegi viit lutikat – nende pugejavõimed olid silmapaistvad. Üks armastas tööle kaasa tuua ema valmistet koogikesi ja neid eriti tähtsate ninade tarvis kõrvale panna. Teine tõi maakodust õunu ja jagas neid laudadele. Kolmas kinkis ootamatult pildi seinale riputamiseks. On raske olla umbusklik heast südamest kinkiva inimese vastu. Aga sellega lutikas just arvestabki.
Niisiis, ülemus läheb ära. Kell on seitse. Lutikas tõuseb kägisevast toolist ja teeb tühjas büroos esimese tiiru. Tema territoorium on kogu ettevõte. Kõik lauad. Kõik arvutid, isegi paar prügikasti. Ka ülemuse laud, sest avatud büroo tähendab, et suurest usaldusest alluvate suhtes ja suurest hirmust olla süüdistatud autokraatias paikneb ülemuse laud keset avatud bürood. Siin on kellegi telefoninumber, siin on märge, et tuleb helistada M-le, siin on poolik aruanne, siin on restoraniarve. Kõike võib vaja minna. Koopi amasin töötab.
Lutikas on võimu võtnud.
Tavaliselt on ta kas seotud raamatupidamisega või siis vähemalt tunneb selle vastu kirglist huvi. Mäletan üht lutikat, kes õhtuti finantsosakonna laudadel hasartselt sorimas käis. See polnud keeruline – ringi liikudes jättis koristaja tavaliselt ukse lahti ja kui kempsu ukse vahel passida, polnud ajastamine kuigi raske. Ainult üks kord tabas lutikat ebaõnn – palgaarvestaja oli unustanud oma telefoni kontorisse ja tuli õhtul tagasi, leides lutika tähtsalt oma laual pabereid uurimas.
Mis on lutika tegevuse siht? Info kogumine. Halbadeks päevadeks või lihtsalt niisama ja igaks juhuks. Talle meeldib kiigata võõrastesse arvutitesse, ja vajutada sealt aeg-ajalt printimisnupule. Isegi süütust kontoriklatšist saab teha laheda haisupommi, kui joonida alla õigeid kohti ja ajastada kiri õigesse hetke. Mõni teine lutikas kogub infot seetõttu, et endal süda must. Kõige tavalisemad on pisivargused. Lutikas teab täpselt, mis on kuskil arvel ja mis mitte. Tore on mitte maksta näiteks nõudepesuvahendi eest. Või kohvipaki eest. Või kahekümnekroonise küürimispasta eest, mille koristaja lohakile on jätnud.
Ega lutika elu pole tore. Ta on kõigi peale kade – kes on saledam, kes ilusam, kes rikkam, kes lihtsalt andekas. Piisab vähesest, et lutika sees kurjuse pisikut lahti päästa.
Lutika kõige halvematel hetkedel saab tema lutikategevus avalikuks. Keegi näeb teda virutamas, piilumas või peale kaebamas. Vahel lüüakse ta seepeale minema, enamasti mitte. Ta on lihtsalt uudishimulik, ütleb leebe personalijuht. “Ta on ju alati selline olnud!” arvab turundusinimene. Personalijuht teab, mis ta räägib. Lutika uudishimust on talle teinekord kasugi olnud. Personalijuht nimetab lutika tegevust briifimiseks, mitte kaebamiseks.
Ent just kaebamine on lutika pistoda. Ta kaebaks tegelikult meelsamini anonüümselt, aga vahel tuleb infole oma isiku ja isiklike tähelepanekutega jõudu juurde anda. Ja kirja saatmine on ohtlik, sest kirja ei saa tagasi kutsuda, selle sõnumit muuta ega võõrast arvutist ära kustutada. Nii et kõige tõhusam on pealekaebamine siis, kui teha seda suuliselt ja vürtsitada see näidetega ja rõhutustega stiilis “Ma teadsin seda kogu aeg!” või “See lõpeb veel halvasti!”.
Mis lutika äratundmise raskeks teeb, on tema pugejalikud sööstud. Olen näinud oma elus nelja, isegi viit lutikat – nende pugejavõimed olid silmapaistvad. Üks armastas tööle kaasa tuua ema valmistet koogikesi ja neid eriti tähtsate ninade tarvis kõrvale panna. Teine tõi maakodust õunu ja jagas neid laudadele. Kolmas kinkis ootamatult pildi seinale riputamiseks. On raske olla umbusklik heast südamest kinkiva inimese vastu. Aga sellega lutikas just arvestabki.
Niisiis, ülemus läheb ära. Kell on seitse. Lutikas tõuseb kägisevast toolist ja teeb tühjas büroos esimese tiiru. Tema territoorium on kogu ettevõte. Kõik lauad. Kõik arvutid, isegi paar prügikasti. Ka ülemuse laud, sest avatud büroo tähendab, et suurest usaldusest alluvate suhtes ja suurest hirmust olla süüdistatud autokraatias paikneb ülemuse laud keset avatud bürood. Siin on kellegi telefoninumber, siin on märge, et tuleb helistada M-le, siin on poolik aruanne, siin on restoraniarve. Kõike võib vaja minna. Koopi amasin töötab.
Lutikas on võimu võtnud.