10.04.2009, 00:00
Kontrastides kõrberiik Omaan
Omaan on kontrastidest pakatav maa täis jahmatavaid fenomene, hingematvalt kauneid maastikuvaateid ja maailma kõige sõbralikumaid inimesi – ja turistid alles hakkavad seda kõike avastama. Tekst ja fotod Terje Toomistu.
Eksisteerib justkui kaks Omaani – üks on see, mida on näha
pealinnas Muscatis, ning teine jääb sellest välja. Pealinnas
keerleb elu mõistagi ümber naftaraha, mida näib nautivat nii
üha kasvav hulk võõrtöölisi kui ka edumeelsed
kohalikud. Muscati mitmerealised sõiduteed on üle külvatud
kallite autodega, milles istuvad turbanitega mehed ja värvilistes
rüüdes naised. India linnaosa tänavad plingivad neoonsetes
reklaamides. Peaaegu nagu Las Vegases, ainult et vaateakendele sätitud
mannekeenide otsmikul ilutseb tumeda lätakana bindi.
Nädalavahetustel, mis Omaanis on muide neljapäev ja reede,
sõidetakse aga kodukülla ja pööratakse oma
väärtusmaailm jälle pahupidi.
Mustad tondid,
valged inglid
Vaatamata ühe kiiremini kerkivatele
tornelamutele ja kasvavale maanteedevõrgule, on mingid
küljed Omaani igapäevaelus endiselt tugevalt traditsioonilised.
Kui rääkida rõivamoest, siis läänelikke
teksaseid ja T-särke võib vilksamisi näha ainult pealinna
tänavatel, kogu ülejäänud maa ajab
jäärapäiselt oma traditsioonilist rida. Ja hea ongi. Nii
mõnegi linna tänavapilt on mustvalge – mehed liiguvad ringi
valgete inglitena dishdasha’des, naised on riietatud pealaest jalatallani
tumedasse abaya’sse. Mänguruumi pakuvad seejuures ehted,
käekotid ja peened tikandid kleidiservas. Mõnes teises külas
hõljuvad naised aga kriiskavas värvikülluses, kolmandas
katavad nägusid mustade maskidega. Juba õige pea hakkasin arvama,
et need mustad hõlstid ja valged dishdasha’d on tegelikult
väga kenad, et mitte öelda lausa seksikad. Kui Omaani naistel on
reeglina hea meel, kui turistid nende moodi matkivad, siis dishdasha
jäägu auväärselt Omaani meeste pärusmaaks.
Ka Omaanis on auto üks põhilisi staatusesümboleid. Aga
arvestades teeolusid mägedes või kõrbes, on üks
korralik džiip siin igati õigustatud lelu. Vingerdades mööda
kitsaid mägiteid, kus ühel käel kerkib püstloodne sein ja
teisel haigutab kuristik, keerleb peas peamiselt üks küsimus: kas
ikka mahub läbi? Praktika ja kohalike julge sõidumaneer on
näidanud, et mahub.
Nelirattavedu sisse ja mahub.
Meka on maailma keskpunkt!
Pealinna tänavatel
vuravad kõrvuti hiiglaslike džiipidega kõikvõimalikud
Ferrarid ja Maseratid.
Sõiduriist võib küll
viimase sõna järgi olla, aga sama ei saa öelda peremudeli
kohta. Korraliku jahmatuse osaliseks saime, kui kuulsime ühelt
naftaärikast Lexuse-vennalt, kuidas ta endale paar aastat tagasi naise
leidis.
Kui ta oli 24, läks ta isa juurde: “Isa, palun
otsi mulle hea naine!”
Seepeale panid vanemad kokku naiste
“kataloogi”, kus on ära toodud naise nimi, pilt, perekondlik
taust, haridus jms. Nende hulgast pidi poiss valima. Mees ei vaevunud
kõigiga kohtumagi, vaid võttis pruudi kõige vaesemast
perekonnast. Põhjendas seda sellega, et teda on kõige lihtsam
rahuldada. Esimest korda kohtus noorpaar kihlusel, paari nädala
pärast peeti uhked pulmad. Abielueelsest seksist ei maksa unistadagi. Mees
kiitis aga seda kommet kirglikult: “Kuna see on meie, või
vähemalt naise, ainuke seks elus, siis on see ka raudselt kõige
parem seks elus!“
Mingisugune loogika nagu oleks. Aga kui
mees väitis järgmiseks, et Meka on maailma keskpunkt ja kogu maailm
keerleb ümber selle, ajas ta minu loogikaraja lootusetult rappa.
Püüdsime talle midagi füüsikast ja planeetide
süsteemist rääkida, aga asi oli üsna nutune: kui meie
rääkisime maakerast kui õunast, vehkis tema millegipärast
meie ees mündiga.
Kui kohalikud mingile küsimusele
päris hästi vastata ei oska, hämatakse vastu midagi stiilis:
“Vastavalt Pühale Koraanile
...”
Endiselt on mõnel pool ohtlik
abieluväliselt kohtuda. Kui politseinik peaks nägema mõnes
kohvikus paarikest, kes ei ole abielus, võib korrakaitsja vabalt
helistada noorte vanematele ja siis on jama kui palju. Leidlikud Araabia noored
on aga tehnoloogiaajastul leidnud mitmeid viise, kuidas traditsioonilisi
piiranguid vältida ja valvajaid ninapidi vedada. Näiteks on nad
õppinud bluetooth-sõnumite abil kaubanduskeskustes naisi
otsima. Saadetakse sõnum lootuses, et küll see
õige tüdruk end ise ära tunneb. Hea õnne korral
saadab ka sõnumi vastu.
Vanemad vaatavad noorte nobedaid
sõnumeid toksivaid näppe ja ei oska midagi kurja kahtlustada.
Off-road-seiklused tundmatusse
Paljude
meelest on vähese inimasustusega kõrberiigi parimaks palaks
imelised maastikud – alustades süngetest mägedest ja
võimsatest kanjonitest, mis lõikavad jõhkralt maapinda kas
või kilomeetrisügavusi pragusid, lõpetades eri karakteriga
kõrbetega. Ühel hetkel sõitsime nagu lahti rebitud raamatute
keskel, siis ümbritses meid 360 kraadi ulatuses hall tasandik.
Selle täiuslikult siledal pinnasel kasvasid teravad soolakristallid, mis
palja jala all mõnusalt torkisid. Sõites kanjoni põhjas
vadis, tekkis tunne, nagu kulgeks mööda looduslikku koridori, mille
seinad on umbes sadakond meetrit kõrged. Omaanis keerleb suur osa elust
ümber vadide – need on tavaliselt kiviklibused kuivanud
jõesängid. Mägedes on vadid tihti ainsaks autosõitu
võimaldavaks “teeks”, lisaks võib vadidest muidu nii
kuival maal leida vett. Nad võivad koguni peita romantilisi supluspaiku.
Hea tahtmise korral võib Omaanist leida ka seda, mida pidada
tõeliseks paradiisiks – tühi valge liivarand ja
türkiissinine meri. Vabalt võib mööduda päev, ilma
et kilomeetritepikkusel rannaribal ühtegi hingelist liiguks. Meile pakkus
vahepeal seltsi vaid kamp kaluripoisse, kes laulsid härdal
häälel kohalikku muusikat ja lõpuks andsid kaasa kaks prisket
kala.
Eriti hea nende hingematvalt kaunite maastike juures on see,
et praktiliselt kõikjal võib vabalt ööbida. Omaani
peetakse üheks turvalisimaks riigiks ja mis saaks olla parem kui panna
laager püsti just seal, kus tundub kõige meeldivam. Ka kahel noorel
naisel ei tekkinud probleeme täiesti suvalises punktis telk püsti
panna ja öö rahulikult mööda saata. Hommikul ilutsesid
telgi ees küll kaamelipabulad ja eikuskilt ilmus välja kari kitsi,
kes vantsisid meist segamatult mööda.
Džiibiga
tuhatnelja läbi kõrbe
Üheks
adrenaliiniküllasemaks väljakutseks Omaani maastikuretkel on
ületada Wahiba liivakõrb. 250 kilomeetri ulatuses ei paista
autoaknast muud kui liiv ja liiv ja liiv. Pole tsivilisatsiooni, pole inimesi,
pole levi. Sellise ettevõtmise eelduseks on vähemalt kaks džiipi,
soovitatavalt võimast, ning piisav toidu- ja joogivaru.
Kõrberallile minnes tuleb kõigepealt džiibi kummid
pooltühjaks lasta, et tagada parem haakumine, lülitada sisse 4WD ja
ralli võib alata.
Kaootiline liivarada kaob aeg-
ajalt jäljetult ja siis ilmub jälle kuskilt välja.
Täpselt sama äkki võib keset ääretut tühjust
välja ilmuda inimene, kes tulnud tühjusest ja läheb
tühjusesse. Sellistele hulkuvatele beduiinidele on kombeks anda pudel
vett, kuigi nad hea meelega rüüpaksid ka Pepsit.
Ilmselt
juhtub aga varem või hiljem see, mida püütakse vältida
– jäädakse lootusetult liivamülkasse kinni. Siis pole muud
kui ronida autost välja, suruda varbad keevkuuma liiva ning käed
vastu kõrvetavat autot. Ja lükata. Ja suruda. Ja lükata. Liiva
lendab seitsmes suunas, hambad ammu krigisevad, aga mehed just seda osa rallist
lõbusaks peavadki.
Omaette elamus on kõrbes
ööbimine. Siidisele liivale pikali heites võib kuulata seda
veidrat tummist vaikust, mida saab kuulda ainult kõrbes ja ei kusagil
mujal.
Kõrberetkel tasub meeles pidada, et kõik
lõbus võib vaid hetkega väga tõsiseks muutuda.
Viimases hädas on sageli just beduiinid need, kes saavad aidata.
Ühe meie kõrbeseikluse kulminatsiooniks oli kallakul
kinnijäämine puu taha. Auto vajus keskelt lömmi ja ei
kavatsenudki liikuda ei edasi ega tagasi. Siis tuli teise autoga lähimasse
beduiinide külla sõita ja kõrbeelanikelt araabia ja
kätekeele segus hammastega tööriista küsida.
Pidu limonaadiga
Nõudlikule
eestlasele tuleb kohe ära öelda, et Omaan ei ole koht pidutsemiseks.
Euroopalikult atraktiivsest ööelust pole siin mõtet unistada,
kuigi noobleid restorane võib Muscati hotellides leida küll.
Alkoholi saab osta vaid spetsiaalsest poest spetsiaalse loaga, mis turistidele
pole nagunii kättesaadav. Muidugi on võimalus istuda koos teiste
turistidega mõne hotelli baaris ja käia kokteili eest välja
liigagi väärikas summa. Ent märksa parem variant on
õppida limonaadiga pidu pidama, nii nagu kohalikel kombeks. Meie
pidasime reisi jooksul maha paar sellist rannapidu, kus muudkui lürpisime
limonaadi, aga mängisime hoogsalt djembesid ja tantsisime
lõunamaiselt.
Ja kui ka Omaanis pidutsetakse, siis on see
peamiselt meeste pärusmaa. Pole just ebatavaline näha mõnel
kontserdil lava ees poistekampa, kes tempoka rahvusliku muusika saatel
nõksutavad seksikalt õlgu ja puusi ning hööritavad end
teineteise vastu.
Aga nagu süsteem on ikka selleks, et seda
üle kavaldada, pole elu Omaaniski teistsugune.
Kohtasime
sellist sultani alamat, kes rüüpas õlut lausa autoroolis.
Kõik tühjaks joodud purgid viskas mees aga pimeduse varjus
autoaknast välja, põhjendades oma tegevust ühe sõnaga:
“Safety!” Sest mis saaks moslemiriigis olla kahtlustäratavam,
kui visata prügikasti korraga rohkem kui paar õllepurki.
Müütiline sultan
Sultan on rahva
seas nii vägeval positsioonil, et naljaga pooleks võib öelda,
et ega ta oma kõikvõimsa ja müstilise imagoga enam palju
vanale Allahile alla ei jäägi. Kogu Omaani rahvas kinnitab justkui
ühest suust, et sultan on teinud selle rahva heaks vaat et liigagi palju.
Umbes neljakümne aastaga ehitas mees mittemiskist üles riigi, kus
täna tuuakse kaugematest küladest lapsed kooli lausa helikopteriga.
Sultani müütilisus võtab kohati absurdseid
mõõtmeid. Rahvasuu pajatab näiteks, kuidas mees loobib
ringsõitudel rahva sekka patakate viisi raha ja kuidas see, kes kord
saanud varba sultani ukse vahele, on elu lõpuni ümbritsetud
kullast-karrast. Samuti räägitakse mi
tmesuguseid versioone sultani perekondliku seisu kohta, millest mõned
kõlavad lausa kurioosselt.
Tee, kohv ja
datlid
Aga on neil alles suur süda. Omaani inimeste
otsatu külalislahkus paneb aeg-ajalt mõistmatuses pead raputama.
Piisab põgusast kontaktist külatänaval, kui juba kutsutakse
külla kohvile. Selles pole midagi ebatavalist. Umbes veerandtunnise
keskustelu käigus tutvustatakse pere ajalugu, näidatakse mõnda
uhket reliikviat ja muidugi korrutatakse, kui teretulnud me siin oleme.
Pakutakse teed, kohvi, datleid ja puuvilju ning seda kõike siirast
külalislahkusest. Kergelt kardemoni maitsega Omaani kohvi serveeritakse
pisikestes ilma sangadeta tassides ning kombekas on lasta endale kaks korda
juurde kallata. Kolmandat klaasi juuakse aeglaselt ja reeglina ei
lõpetatagi.
Tee või kohvi pakkumine on aga
väikseim žest, mida nad endale lubada saavad. Paaril korral leidsin end
poes kassaaparaadi ees suures segaduses, sest keegi oli märkamatult
kinni maksnud minu veepudeli. Kord lonkisime päikesest rammestunult Tiwi
rannaküla poole. Enne kui jõudsime esimestele vastutulevatele
poistele teregi öelda, organiseeriti meile juba omaette maja elamiseks ja
tegevuskava järgnevateks päevadeks.
Mõni teine
võib naiste-meeste vahelise suhtluse piirangut jälle väga
tõsiselt võtta. Nii et ei tasu imestada, kui tänaval
mõnelt mehelt abi paludes vaatab ta sinust lihtsalt läbi ja jalutab
sõnagi lausumata minema. Sellised lihtsalt on Omaani kontrastid.