Kontrastseid elamusi pakkuv maalinäitus
EKA Avatud Akadeemia lõputööd Kastellaanimaja galeriis, lahti kuni 6. juunini.
Kunstikõrgkoolide lõputööde näitused galeriipindadel on Eestis juba möödunud sajandi komekümnendatesse aastatesse ulatuv vana traditsioon ja Eesti Kunstiakadeemia Avatud Akadeemia lõpetajate näitus Kadriorus Kastellaanimaja galeriis on sel kevadel Tallinnas üks esimesi.
Kastellaanimaja galeriis oma näituse avanud lõpetajatest on kaks maalijad, Lea Tomson (juhendaja Jaan Elken) ja Kadri Maiste (juhendaja Kaido Ole), klaasile trükitud digitaalgraafikaga esineb Ilona Lilleorg (juhendaja Katrin Kaev). Neljas lõpetaja, Kristel Värv (juhendaja Marko Mäetamm), on oma monumentaalse seinapannoo “Grupiportree Leiburi ajaloost” eksponeeritud otse leivavabriku hoones, kuhu see oligi kavandatud.
Lea Tomsoni “Dolores A. Diamondi päevaraamatuna” esitatud neli suureformaadilist akrüül-ja õlimaali on ühelt poolt nagu taotluslik fiktsioon latiinotemperamendist purskuvaist isiklikest läbielamustest, mis oleksid nagu sublimeeritud läinud sajandi alguse modernismi klassikat meenutavaisse fovistlikesse värvipalanguisse. Samas on see kõik ju juba kunagi olnud, koolis õpetatud ja tudengite poolt heades kunstimuuseumides nähtud. Sestap tsiteeribki haritud noor maalija peenelt kaalutletud värvitulvas ja erksates rütmides ilmuvates figuratsioonides pisut saksa ekspressionislikku traditsiooni ja 80.ndate aastate uusekspressionistlikku maalipärandit, aga mõtleb ehk ka eesti maalijaile Enn Põldroosile (diplomitöö retsensent) ja Jaan Elkenile.
Tomsonil on õnnestunud oma värvistiihiad rakendada inimliku alge teenistusse vähimagi värvitooruseta ja häiriva visuaalse kärata. Eesti kunstis väga erandlik spontaanne ekspressiivsus ja siiras maalimiskirg võiks tekitada suurtel maalipindadel mistahes mullistusi, ent on autori noorust arvestades vägagi tõsise intellektuaalse kontrolli all. Juhendajat professor Elkenit tsiteerides: “Tomson esindab just taolist maalijatüüpi, kes Tallinnas vohama hakanud kalkuleeritud, külmalt arvestusliku maalimaneeri foonil üsna soodsalt esile tõuseb. Visuaalse maailma faktide raamatupidajaliku kopeerimise asemel astub ta kontakti ürgjõududega, pürgides hoopis ise looja-staatusesse. Ma arvan et taoline võime vormida enda sisemuses keevaid emotsioone puhtalt värvide abil metafooride poolest rikkaks maalisubstantsiks on siin ja praegu vaid vähestele antud. Tomsoni kiituseks tulebki õelda et “pedagoogilistele pingutustele” vaatamata jäi tavapärasest maalididaktikast talle külge vaid talle endale valikuliselt sobiv osa. Võimalik et EKA maaliosakonda mitte-sissesaamine osutub tagantjärgi vaadates vaat et vedamiseks.”
Väikeses galeriis jäävad Lea Tomsoni maalid paratamatult domineerima, ent moodustavad ka õnnestunud kontrasti Kadri Maiste polükroomsete dokumentaalses laadis lasteportreedega. Ütleksin, et need kaks täiesti vastandlikku maalikäsitlust täiendavad näitusel teineteist õnnestunult. “Realistlikud portreed lastest” on maalitud väga siiralt, nö avatud südamega. Maaliklassikast meenuvad kohemaid mitme põlvkonna maalijate tuntud ja suure publikumenuga lasteportreed, see teema on Eestis alati olnud aktuaalne.
Maiste on võtnud endale lõputööks üsna keerulise ülesande: lahendada väga emotsionaalne žanr kiretus fotorealistlikus laadis. Fotorealism on probleemne valik, nõuab perfektset tehnilist baasi ja teatud “eemaltvaataja” kiretut pilku. Tulemus on Kadri Maiste maalides karge, ent empaatiat tekitav ja reedab ka maalija tugeva sõltuvuse juhendaja Kaido Ole tehnilisest perfektsionismist. Diplomand maalib omaenda lapsi, kuid laste probleemid, nende sotsiaalne staatus ja kõik nendega seonduv võib tulla kunsti mistahes tasandil: Eesti on muutumas ühiskonnaks, kus lapsed on ühelt poolt üha vanemaks muutuvate lapsevanemate hellitatud lemmikud ja samas on olemas teadmata arv tänavalapsi, kel polekski nagu õigust turvalisele lapsepõlvele.
Juta Kivimäe
