Kontserdiarvustus: Metallica või "Armani of Darkness"?
Ei teagi, kust hakata selle looga peale. Võib-olla ma peaksin alustama madalatest ootustest peale eelmise aasta Sportlandi poolt pealtnäha sponsoreeritud tossu-ja-dressi eriprogrammiga Metallica kontserti lauluväljakul, kus otse minu ees lahvatas umbes kolmekümnepealine räme kaklus ja berserki jõudnud poksija tõestas, et on tugevam viiest turvamehest, samal ajal kui laval käis üks Metallica uuema aja moosiballaadidest. Ehk ei osanud ma enam oodata midagi peale seda pilti ja Metallicale antud hüüdnime Armani of Darkness. Ja loomulikult tuleb faktorina sisse arvestada ka Saku suurhalli seni katkematu võitudejada iga võimaliku saundipildi üle.
Olgu ette rutates öeldud, et meeldiv oli oma eelarvamustes pettuda. Sõber kõrvalt täiendas, et latt tuleb lihtsalt piisavalt madalale paigutada, siis pettumisoht väiksem.
Paljudele kohalikele metalheadidele oli eriliseks rõõmuks ka see, et ometi kord olid ka soojendusbändid täiesti adekvaatsed. Prantslaste uus groove-thrash-death-misiganes-sensatsioon Gojira meenutas neile omaselt osalt Panterat, Ameerika uut metalit a la Lamb of God, Metallicat (kuidas siis teisiti) – lühidalt, meenutas kõike ja ütlasi ei midagi. Selge on see, et salati sisse kõiki aineid ja komponente panna ei tasuks, siis kaob isikupära ära. Suhteliselt puise raiumise proovisid Gojira mehed (nende nimi tähendab jaapani keeles Godzillat, muuseas) tagasi teha üliaktiivse kehalise liikumisega laval. Lavast rääkides oli esmakordselt vist Saku suurhallis püsti pandud lava, millele pääses ligi igast neljast küljest. Uue lava head ja vead said selgeks kohe esimestest hetkedest – ühest küljest ei tekkinud nüüd laval olevatest üksikult üksteist taga huikavatest bändiliikmetest hetkekski ühtse tervikut. Teisalt pääses nö “lava ette” neli korda rohkem inimesi, mis tähendas, et kõik nägid oma lemmikuid viie meetri pealt ja samuti oli võimalik näha bändiliikmeid, sest ma ei jõua üles lugeda neid kontserte, kus ühes ääres suhteliselt ees tungeldes näed terve kontserdi vaid bassimeest, ja pärast muljeid vahetades oled üllatunud, kui kuuled, et laval olla veel inimesi olnud. Ma ei tea, mis tunne oli kontserti vaadata tribüünidelt, aga kerge visuaalne antropoloogiline hinnang ütles, et enamusel neist oli suhteliselt ükskõik nii või naa, kas laval oleks Marko Matvere aariaga “Hüljatutest”, Sting lauludega kodanluse diksreetsetest võludest või mingi hevibänd. Ringlavale kokkuvõttes annaks aga siiski positiivse hinnangu. Teine küsimus on muidugi igavene ja puudutab soojendusbändidele tehtud ettekirjutusi heli osas.
Väidetavalt on Eesti bändidel staare soojendades korduvalt lihtsalt põhipuldist nupud paigast ära keeratud. Meenub klassikaline lugu Pekingi paleekoertest ja sellest, miks prantsuse õukonnadaamid neid oma lemmikkoertena pidasid – eks ikka sellepärast, et nende ilu selle koera koleduse kõrval veel eriti särama looks. Umbes sama põhimõtet on superstaarid rakendanud tihti (et mitte öelda enamasti) ka oma soojendusbändide kallal. Meenub kasvõi Metallica enda tuur karjääri alguses, kus Quiet Riot’it soojendanud noor ja näljane Metallica tuuri sedavõrd üle võttis, et sisuliseks peaesinejaks kujunesid kontserdisarja jooksul hoopis nemad. Ilmselt on see iga macholiku rokibändi suurim salahirm.
Gojira kõlas nii nagu oleks Godzilla mudajärve kukkunud ja proovib nüüd meiega suhelda altpoolt meretaset. Bändi suht noored ja heas vormis liikmed proovisid seda, nagu öeldud, rahvale söödavaks võimelda, joostes mööda hiigellava ringiratast ja moshides pead otsast, aga kogemus jäi siiski täiesti unustatavaks.
Võib-olla aga oli helimeeste heldusel sel õhtul progressiivne kõver, sest Fear Factory kõlas juba märksa rohkem nagu päris band. Sarnaselt Metallicale on ka Fear Factory olnud räsitud abielu lahutuse-eelsetele aastatele omastest omavahelistest tülidest ja näägutamistest, aga Fear Factory puhul lõppes see 8 aastat tagasi reaalse lahutusega – bändi põhiliikmed Dino Cazares ja Burton C. Bell tegutsesid tänaseni eraldi, aga suutsid nüüd oma sõja-industriaal-drillpuuri taas ühise jõuga üles tõsta. Nende fiksatsioon inimese ja masina omavahelisest konfliktist päädis selle aasta alguses albumiga “Mechanize” ja Tallinnas fännide jaoks setiga, mille heli oli siiski üsnagi kolmandajärguline, aga bänd ise oli suhteliselt vitaalne (hoolimata sellest, et kolm meest neljast kaaluvad kokku ilmselt umbes tonni) ja mängis rahva rõõmuks nii vanu kui uusi lugusid.
Peaesinejate ajaks aga keerati heli põhja (osade arvates liigagi põhja) ja Saku suurhalli hämaratel istekohtadel elavnesid kiilakad, dressid, mokassiinid, shvipsis koduperenaised, selgakasvanud särkidega soomlased, vahvellokid, nahkvestid, kauboikaabud ja kogu ülejaäänud seltskond, kes moodustas otsekui “Tähesõdade” intergalaktilise baari püsiklientuuri. Ilma grimmita.
Filistrite pealetungi eest lava ette põgenenud tõsimeelsed fännid aga võtsid eestlaste kombel laulu üles kohe algusest ja jätkasid tõusvas joones kuni lõpuni. Laserid lülitati sisse, viimase plaadi “Death Magnetic” kujundusest inspireeritud kirstukujulised prozhektoriplokid sõitsid mööda trosse üles-alla ja üldjoontes oli kohe selge, kes on sel õhtu nö head honcho. Metallica mängitavates lugudes oli selgelt tunda seda vajadust tabada balanssi ehk parem tuntud ja tugevama vana materjali ja alles ennast sisse töötavate uute lugude vahel.
Otse loomulikult saime eestlastena kohe teada, kui erilised me oleme ja kuipalju meie peale vahepeal mõeldud on, aga kui see väike lõõp kõrvale jätta, siis tundus ka bänd end tõeliselt nautivat ja rahvas ei jätnud seda kisakooriga ära märkimata. Uue plaadi lood “That Was Just a Life” ja “The End of the Line” juhatasid Metallica tohutus lugude labürindis tee juba tuttavamatele radadele ning järgnenud “Harvester of Sorrow”, “Ride the Lightning” ja “Fade to Black” tõestasid veenvalt üht – tehku need vananevad rokistaarid endal marki täis ükskõik, mis viisil, suur osa nende kunagisest loomingust on siiski puutumatu, aegumatu ja vastuvaidlematu.
“Tähesõdade” baaris läks kahinaks esimest korda siis kui kõlas juba Metallica juusturaadio aegadest pärinev ballad “The Unforgiven”. Huvitav oli terve kontserdi ajal tõdeda, et välgumihklid on tänapäeval asendunud mobiiltelefonidega, millega on võimalik kontserdi ajal filmida täpselt viis-kuus ühesugust stseeni. Järjekindlalt.
Tehnoloogiliste vahendite kättesaadavus on osutunud tõeliseks peavaluks, sest püüdlikult pisikest mehikest läbi kätemere kaadrisse püüdvaid tüüpe sigineb juurde nagu söödamatuid seeni. Vaadake kontserti ja lõpetage see salvestamine, sest muidu saate ühel hetkel aru, et olete oma elu läbi läätse vaadanud.
Lae alla roninud valgusemehed said õhtu staarideks hetkel kui loo “One“ intro ajal lahvatasid taeva poole tulekerad, mis neist vaid kolme-nelja meetri kaugusel ära põlesid. Efektne tule-show tuletab meelde õnnetu vahejuhtumi aastast 1992, kui laulja James Hetfieldi ja bändi pürotheniku vahelise suhtlusvea tõttu seisis Hetfield leegi lahvatamse ajal täpselt selle peal ja sai laiaulatuslikke põletushaavu. Iga kord pärast seda tuleb Hetfieldi meelekindlust tunnustada, et ta sellisest kogemusest (vähemalt kaudselt) armideta on suutnud välja tulla.
Metallica sisemise lastetoa uksed aga avati klassikaliseks lõpulooks kujunenud “Seek and Destroy” ajal, kui taevast pudenes terve hulk musti Metallica logoga kummipalle, mis rahva tõelisteks märtsijänesteks muutis ja sarnaselt pallidele üles alla põrkama pani. Kujutan ette kaadrit Metallica sõjanõu pidamise ruumist, kus neli meest arutavad: “Laseme jah kummipallid alla, aga MUSTAD!”. Natuke tuli naer peale, sest meenus telesarjast “The Prisoner” pärit müstiline valge pall, mis tegi Nukitsamehe vanaisa häält ja takistas elanikke linnast lahkumast. Mustad pallid siiski mind ei kõnetanud ja lasid endaga üsna hoolimatult ringi käia, kui kohalik e-Bay seltskond pallid kinni püüdis ja neist hilisemate kolossaalsete äriprojektide unelmais õhu välja lasi.
Kiiremate lugude nagu “Whiplash” ja “Blackened” ajal sai selgeks, et bändi trummar Lars Ulrich neid vanu lugusid enam päris täpselt ära mängida ei suuda, aga lugude endi kvaliteet raius end igasugustest ebapädevustest kindlalt läbi. Kõrghetkedest tahaks veel ära mainida täielikuks ühislaulmiseks muutunud “Master of Puppetsi” ja kuna Metallical on traditsioon alati esitada üks kaver, siis õnnestus tallinlastel ära kuulda üks parim omasugustest: versioon klassikalise Ameerika punkbändi The Misfitsi loost “Last Caress”.
Minu ees sai morni näoga tervet kontserti järginud lühikese sonksiga noormees Kirk Hammettilt veetopsiga lõpus täpselt lagipähe. Mingi õiglus on siin ilmas ikka olemas.
