Auhind

Möödunud laupäeval võitis kunstnik Flo Kasearu teist aastat välja antava kunstiauhinna Köler Prize, seda nii žürii kui publiku arvestuses. Kui samal õhtul Floga intervjuud kokku lepin, teatab ta, et esmaspäeval teda linnas enam pole ja ta sõidab hoopis maale. “Ma olin end ette valmistanud olukorraks, et alati ei lähe asjad nii, nagu soovid. Salaja südames ma ju ikka lootsin küll,” räägib Flo, kelle töödest olid auhinnanäitusel väljas videoprojektsioon “ESC” (2010) ja videoinstallatsioon “Me oleme teel” (2012). ““ESC” algas sellest, et tahtsin teha grafitit linnaruumi. Sõbral oli BMW, sõitsin sellega linnas ringi, tegelesin oma ideega. Ja samal ajal olin vaadanud Inglise fotograafi Eadweard Muybridge’i raamatut, mis mulle väga meeldis. Tuligi mõte teha liikuv grafiti.” Valge hobune, mürisev rullnokkade sümboliks saanud auto, püüe pääseda linnast, süsteemist välja. Töö valmis ajal, kui vaimuhaigla patsient lasi väidetavalt hipodroomil hobused lahti, kui Savisaar hakkas Tallinna kesklinnas ööseks tulesid välja lülitama, kui kätte olid jõudnud valged ööd. “Ööd on täis illusioone, ihasid ja vääramatuid jõude,” räägib kunstnik, kelle sõbranna hukkus autoavariis teel Tallinnast Pärnu poole. Öösel.

Flo ütleb oma uuest videoinstallatsioonist “Me oleme teel” rääkides: “Süsteemid, nii Eesti riigi tasandil kui kogu maailmas, suured korporatsioonid, poliitika, mehhanismid, kus on näha, et kõik läheb järjest ohtlikumas suunas. Ma ei saa neist süsteemidest aru, ma ei mõista neid.” Flo tunnistab, et on oma vanusest tulenevalt veel positiivselt naiivne, tahab leida lahendusi, tahab päästa, aga ei saa või ei oska. “Päästeauto on laiem metafoor. Ta ei jõua nendeni, kes seda vajavad. Jääb kõigist asjadest maha. Aga päästa ja mõista on veel palju. See emotsioon on seal sees.”

Elu

Pärnust pärit Flo on suvel tihti Vändra vallas Võidulas, kus pere oli sunnitud ära ostma ka kõrvalkrundi, sest “seal taheti maja maha lammutada, panna boksid püsti, süvendada jõge ja hakata tralli tegema”. “Investeerisime rahusse,” ütleb Flo rahulolevalt.

Tallinnas on Flo kaks aastat elanud Pelgulinnas, tagastatud majas, mis pakub ka väliskunstnikele võimalust residentuuriks, samuti tegutseb seal galerii. “Seal elasid varem sundüürnikud. Läksid ära, kellelegi ei teatanud. Ja linn ei teatanud meile. Siis käisid majas vargad, viisid ära veetorud, elektrijuhtmed, tirisid ahjude metallosad ära. Ahjud kukkusid sisse. Ja nüüd teeme seda muudkui järjest korda,” räägib Flo.

Ta on sotsiaaldemokraat, aga aktiivselt nende tegevusest osa ei võta. Telekat tal ei ole. Floni jõuavad iga päev uudised poja kasvamisest ja see eluetapp on tema jaoks väga oluline. Keskkooli lõpetas ta cum laude. Arvas pikka aega, et läheb edasi majandust õppima. Tegeles kooli ajal peotantsuga, siis aktiivselt kergejõustikuga.

Fotograaf Vallole loeb sõnad peale, et tema “suured sääremarjad” fotodel liiga esile ei tükiks: “No oli vaja seda sporti nii palju teha!” Paar suve tagasi vedas sõbraga kihla, et jooksevad võidu. Kui Flo võidab, saab 10 000 krooni, kui sõber, siis maalib Flo talle suure maali. Flo harjutas maal. Ja võitis.

Nimi

“Koolist alates olen alati tahtnud esimene olla. Kunstis on see natuke naljakas, siin ei kehti need reeglid mis mujal,” tõdeb Flo. Kunstnik sai oma ebatavalise nime John Galsworthy romaanist “Forsyte’ide saaga”. Ema luges raamatut, mõtles tütrele ühe tegelase järgi Fleur nimeks panna, kuid otsustas siis ringi — äkki hakatakse nööriks norima. Fleurist sai Flo.

Sellenimelisi on Eestis veel kaks, sai Flo teada, kui käis oma pojale nime panemas. “Teine variant oli mulle Barbara nimeks panna. See omakorda ei läinud loosi rabarberi pärast. Ma olen väga õnnelik, et Flo sain,” naerab kunstnik.

Tulevik

Flo osaleb peagi näitusel Belgias, teeb “sekretäritööd” — saadab portfoolioid laiali, suhtleb. “Pidevalt on vaja mingeid faile ette valmistada,” räägib kunstnik. Ta ei tööta täiskohaga ja tunnistab, et peab seda vabadust väga oluliseks, sest “muidu ei jõua oma asju teha”: “Olen püüdnud kokkuhoidlik olla. Elasin pikka aega 9ruutmeetrises ühikatoas.”

Enne kui Võidulast ära sõidame, räägib Flo: “Tegelikult on nii, et ma olen EKAst välja visatud, sain eksmati. Mu nominaalaeg sai läbi ja enda süü oli ka, kuna ma ei käinud enam koolis ja ei lugenud üldse oma meile. Ei teadnud, millal oleks pidanud õpinguid pikendama. Kui ükskord läksin, oli juba hilja. Jevgeni Zolotko visati ka välja. Nii et meil on üks saatus.” Zolotko võitis möödunud aastal Köler Prize’i. Muide, auhinnaraha eest ostab Flo uue kaamera, sest kuigi “ma ei ole mingi eriline operaator”, siis “mingite asjadega ma võib-olla saan hakkama”.

“Köler Prize 2012. Nominentide näitus” EKKMis avatud 10. juunini 2012