Eestis Saksa okupatsiooni ajal 1941-1944 tegutsenud koonduslaagritest on tuntuim Klooga. Vahest ka seetõttu, et just sellest laagrist on säilinud kohutavad fotod hukatud vangide tuleriitadest. Teistest siinsetest koonduslaagritest teatakse märksa vähem. Rääkimata fotodest - need pärast sakslaste põgenemist Kloogal tehtud ja lugematuid kordi avaldatud pildid ongi vaat et ainsad seni teadaolevad ülesvõtted. Ei midagi laagritest nende tegutsemise ajal. Ilmselt oli koonduslaagrite pildistamine rangelt keelatud.

Seetõttu oli väga üllatav, kui Saksamaal tuli hiljuti välja ja läks müüki hulk fotosid Kiviõli koonduslaagrist. Kuigi fotod pole dateeritud, on pildistamist ilmselt alustatud 1943. aasta sügisel, mil laager loodi - üks ülesvõte kujutab koonduslaagrisse saabuvaid vange. Mitmed fotod on laagri igapäeva­elust, sellest, kuidas vangid Saksamaa heaks tööd teha rügavad. On ka Kiviõli koonduslaagri üldvõtteid ning hulk fotosid arvatavasti laagri juhtkonda kuulunutest.

Fotodest võib järeldada, et need tegi keegi koonduslaagri ülemustest. Kas ta on nende seas, kes ühel pildil Kiviõli jaamahoone ees poseerivad?

Stammlager Vaivara harulaager
Andmeid Kiviõli koonduslaagri kohta pole palju. 21. juunil 1943 andis Reichsführer-SS Heinrich Himmler korralduse luua sõjalis-tööstuslikeks vajadusteks laagrid Eestis ja Riias ning transportida sinna juute Ostlandi getodest. Septembris asutati raudteede sõlmpunktis Vaivaras koonduslaager Stammlager K.L. Vaivara, mis oli tegelikult laagrivõrgustiku pea- ja ühtlasi jaotuslaager. Õigemini oli siin kaks laagrit - üks raudteejaama lähedal, teine viis kilomeetrit eemal utmisvabriku juures.

Vaivarast saadeti vange edasi ligi paari­kümnesse enamasti Virumaal paiknevasse harulaagrisse, aga ka Kloogale. Miks Virumaale, on selge - vange vajati Baltöl GmbH kaevandustes põlevkivi kaevandamiseks. Millest omakorda valmistati kütust puuduses vaevlevale Saksa sõjamasinale. Vaivara ajaloo uurija Ivika Maidre väitel oli vange vaja ka Tannenbergi liini ehitamisel - metsa- ja teetöödel, kaevikute ja kindlustuste rajamisel.

Ajaloolaste Toomas Hiio ja Meelis Maripuu andmetel toodi 1943. aasta sügisel Eestisse umbes 10 000 juuti Kaunase ja Vilniuse getodest, mõnedel andmetel ka Riiast ja Bystritzast Transilvaaniast. Kõik need juudid koondati Vaivara koonduslaagrisse, kust nad saadeti edasi harulaagritesse (töölaagrid). Osa neist jõudis ka Kiviõli laagrisse.

Vaivara võrgustik koosnes järgmistest laagritest: Auvere, Aseri, Ilinurme, Ereda, Goldfields (Kohtlas), Hungerburg (Narva-Jõesuu), Vaivara (kaks laagrit: raudteejaama ja utmisvabriku juures), Viivikonna, Jõhvi, Lagedi (kaks transpordi-vahelaagrit), Narva, Sonda, Soski, Putki, Kunda, Kuremäe, Kiviõli, Klooga (harulaagrid Laokülas ja Paldiskis), Kukruse, Petseri ja Kudupe (Põhja-Lätis). Kiviõli laager kuulus teadaolevalt suuremate hulka.

Vaivara ühes harulaagritega allus SSi Majanduse ja Halduse Peaametile. Laagri ülem oli Hans Aumeier, laagriülema abi Josef Philipp Brennais ja laagri arst Franz von Bodman. Teada on ka Kiviõli laagri ülema nimi - SS-Untersturmführer Wilhelm Werle. Pole võimatu, et nimetatutest on keegi ka siin avaldatud fotodel.

Kuigi laagreid kamandasid sakslased, kasutati nende valvamisel ka eestlasi, teadaolevalt 287. politseipataljoni. Selle üksuse kolmas kompanii valvas Kiviõli, aga ka Klooga, Lagedi, Ereda, Narva, Vaivara, Viivikonna, Ahtme ja Auvere laagreid.

Nii Vaivara kui ka Kiviõli laagri lõpp saabus 1944. aasta suvel, kui rinne oli jõudnud ohtlikult lähedale. Vaivara laagrivõrgustikus olnud juudid evakueeriti Saksamaale enamasti Stutthofi koonduslaagrisse. Osa aga hukati Eestis. Ajaloolase Riho Västriku hinnangul hukati või suri umbes kümnest tuhandest 1943. aastal Eestisse toodud vangist ligikaudu pool (nende seas 1800-2000 Kloogal 19. septembril 1944 tapetud vangi).

Kiviõlis asus ka sõjavangilaager Dulag 377, mis tegutses aprillist 1943 kuni augustini 1944. Ühele fotole on jäänud ka kaks selle laagri punaarmeelasest vangi. Ka neid vange kasutati töödel - Kohtla, Küttejõu, Ahtme, Käva ja Kukruse harulaagrites.

Ellujäänu jutustus
Iisraelis elav Benjamin Anolik kuulub nende väheste sekka, kel õnnestus koonduslaagrites ellu jääda. Ta oli üks neist Vilniuse juutidest, kes toodi Vaivara laagrisse. Eestis käis Anolik läbi kuuest koonduslaagrist, nende seas ka Kiviõlist. Viimaseks laagriks Eestis jäi Anolikil Klooga, kust ta imekombel pääses eluga. Oma läbielamistest on ta kirjutanud raamatu "Mälu missioon", mille üks peatükk räägib Eestist. Siit saab ka ettekujutuse Kiviõli koonduslaagrist.

"Meid laaditi maha Vaivaras. Laager oli piiratud okastraadiga, selle taga oli näha barakke. Silmasin tuttavaid nägusid, need inimesed olid varem Vilniuse getost ära viidud. Nad rääkisid, et see on läbikäigulaager. Sakslased käskisid asjad ära anda. Kui keegi käsku ei täitnud, lasti ta kohapeal maha. [-]

Olukord laagris oli halvem kui getos. Nälg vaevas meid niigi, aga iga väiksemagi üleastumise eest jäeti ilma päevasest toiduportsjonist. Mõne päeva pärast viidi meid üle teise laagrisse - Viivikonda. Siin hoiti meid peaaegu kuu aega. Komandant oli sakslane, suurem osa valvureist aga eestlased. [-]

Viivikonnast viidi meid edasi Auveresse. See laager asus endise Vene piiri lähedal üksikus kohas soode keskel, millesse võis kaelani sisse vajuda. [-] Elasime suures barakis - kolm-nelisada vangi ühe katuse all. [-]

Töötasime metsalangetamisel. Tuli ehitada raudteed: rajasime raudteetammi ja panime liipreid. Koos meiega töötasid ka naised. Ühel päeval tuli käsk laager likvideerida. Ja järjekordne üleviimine - seekord Kiviõli laagrisse. Sinna saadeti kakssada inimest. Liikusime jalgsi. Eestlastest valvurid panid asjad vankrile ja rakendasid meid sinna ette.

Oli talv, ümberringi lumi. Uppusime lumme, lumi lämmatas meid, magasime, sukeldunud lumme. Sada kilomeetrit piina. Olin vaevalt elus, sest pärast tüüfuse põdemist olin veel nõrk. Pea käis ringi. Taarusin vaevaliselt, ühtelugu peatudes. Teadsin, et mahajääjad lastakse maha, kuid edasi minna ei jõudnud. Nisan nägi seda. Viimased kilomeetrid kandis ta mind kätel. Päästja. Nii me läksime: päeva, öö ja veel ühe öö, kuni lõpuks jõudsime eesmärgini - Kiviõli laagrisse.

Minu esimene töö seisnes kütte hankimises. Läksime laagrist tuhamägedele ja kaevasime seal. Kütust veeti vagunites. ­Israel Tšipelevitš - laagri komandant, juut - oli korralik inimene ja tegi kõik, mis oli tema võimuses, et meie olukorda kergendada. Sakslased tapsid ta.

Julmad saksa naised
Suurem osa vange laagris olid üksikud, ilma perekonnata. Mehed ja naised. Meestel lubati vabalt minna naiste barakki. Siin oli palju Vilniusest deporteerituid, sealhulgas igasugust rahvast, ka kurjategijaid. Mõned naisvangid igatsesid meest-kaitsjat, kuid see ei olnud ainus põhjus. Kurjategijad kasutasid juhust ja kohtlesid naisvange kui armukesi. Kuid leidus ka tõelisi kaitsjaid.

Selles laagris olid ka vene sõjavangid. Nägime neid ainult tööl - nad elasid eraldi barakkides. Siin oli ka mustlasi, Saksa juute ja Poola prostituute.

Mõne aja töötasin sööklas. Naabruses elasid Saksa insenerid perekondadega. Minu ülesannete hulka kuulus muu hulgas nendele küttepuude varumine. Nende majades olid koristajateks juuditarid. Saksa naised suhtusid viimastesse eriti julmalt, kuid meestelt võis vahel kuulda ka lahket sõna. Ka sakslased said leiba jaopärast. Nad hoidsid seda kastis voodi all. Mõnikord, kui ma majas töötasin, õnnestus mul sealt tükike näpata.

Laagrite vangide vahel toimisid mitmesugused kavalad sidepidamisviisid. Kord saadeti mind vagunitest puid välja laadima. Ühes laastudega kotis leidus nimekiri: inimeste nimed ja kohanimed, kust nad saabusid ja kuhu neid viiakse. Otsisin ahnelt tuttavaid nimesid ja oh imet! - leidsin oma isa nime Klooga laagri juutide nimekirjas.

Kuidas sinna pääseda? 1944. aasta mais teatati meile, et sada inimest viiakse üle Kloogale. Meie vennaga panime end kirja."

Mõni kuu pärast Anoliki saatmist Kiviõlist Kloogale tuli koonduslaagreid kamandanud sakslastel Eestist jalga lasta. Ka meie loo tundmatu sakslasest peategelane pakkis oma fotoalbumi Erinnerungen aus Estland kohvrisse ja kadus Saksamaa suunas. Võib-olla jätkas teenistust mõnes sealses koonduslaagris. Pärast sõda tundis ta igal juhul end nii turvaliselt, et ei vaevunud fotosid põletama. Nüüdseks on see sakslane kindlasti surnud, sest vaevalt ta nii rumal olnuks, et ise neid fotosid levitama hakata.