Koos Deftonesiga Rock Café’s helileili võtmas
Üha tihedamini on hakanud Eestisse tulema alternatiivmuusika tipptegijad. Eelmisel suvel sattus Tallinna White Stripes, kevadel Prodigy, peaaegu oleks esinenud Franz Ferdinand, tulemas on Animal Collective jne. Loodetavasti on jäädavalt möödas need ajad, mil Eestit austasid oma laividega peamiselt aastakümnete eest tipul olnud rokiheerosed, mille algkoosseisust kohal “varuklahvkamees ja ekstransamees”. Esmaspäeval andis Rock Cafés igati täisväärtusliku kontserdi nu-metal’i suunanäitajaid ja selle liini üks alustaladest – ansambel Deftones. Laiemale üldsusele ei ütle Deftonesi nimi ilmselt midagi, kuid paljude noorema põlvkonna muusikahuviliste jaoks on selle miljoneid plaate müünud ja Grammy võitnud California grupi puhul tegemist kultusbändiga, mille laivil viibimine pea kohustuslik. Ja seda mitte nimetatud saavutuste, vaid ikka Deftonesi võimsa ja sügava muusika pärast, mis võib olla ühtaegu nii raevust plahvatav kui ka intelligentne ning õrnalt paitav.
Hoolimata pea olematust reklaamikampaaniast, “sinisest esmaspäevast” ja ligi 500kroonistest piletitest oli Rock Cafésse kogunenud tuhatkond kuulajat. Soojendusbändi ei olnud ja ausalt öeldes polnud vajagi, sest publik läks täiesti pöördesse juba kõige esimestest taktidest alates. Avalooks oli enamasti Deftonesi parimaks albumiks peetava “White Pony” esilugu “Feiticeira”, millele järgnes nende läbilöögihitt “My Own Summer”. Playlist oli esinduslik ja lugusid esitati kõigilt ilmunud plaatidelt, lisaks lugu, mille võib arvatavasti leida sügisel ilmuvalt uuelt albumilt.
Deftonesi muusika, nagu nu-metal üldse, paneb kuulaja kaasa elama mitte ainult mentaalselt, vaid ka füüsiliselt ja kogu kohalviibinud publik, kuni kõige viimaste ridadeni välja, tegi seda agaralt. Rock Café köeti kiiresti inimkehadega põrgulikult kuumaks ja higi voolas, sõna otseses mõttes, nagu saunas. Deftonesi tekitatud helivõnked olid suurepäraseks leiliks, ainus probleem oli, et õhku kippus väheseks jääma.
Pisut võiks nuriseda sound’i ja heliprobleemide pärast, eriti kontserdi esimeses pooles, kuid see on siiski tühine fakti kõrval, et Deftones Tallinnas üldse esines. Kokku 24 lugu hõlmav spektaakel kestis umbes kaks tundi ja kuigi Tallinn on bändi Euroopa turneel üks pisemaid ja provintslikumaid peatuskohti, tundus, et nad esinesid täiesti kompromissitult ja andsid kõik, mis neil anda oli. Erinevaid üritusi, festivale ja kontserte toimub Eestis praegu meeletul hulgal, kuid siiski leidub publikut ka Deftonesi-laadsete gruppide jaoks ja seda võib pidada heaks märgiks.
