Johannes Veski: Lavastaja, kes ei mängi, vaid teeb. (Riina Varol)

Ilusa nimega teater Cabaret Rhizome (edaspidi CR) eksisteerib 2009. aasta suvest. Teatrit juhib Johannes Veski. “Minu saabumisest siia saab nüüd kohe kolm aastat. Tulin siia keldrisse nokerdama 2008. aasta lõpus, kohe pärast seda kui meil Viljandis lõppesid diplomilavastuste etendused.” Johannes õppis Viljandi Kultuuriakadeemias näitlejaks ja lavastajaks. “Varsti tulid teised järele. Kolme aastaga on palju muutunud, eelkõige meie suhe CRiga”. Teatri koosseisu kuuluvad peale Johannese Joonas Parve, Päär Pärenson, Anatoli Tafitšuk ja Ajjar Ausma.

Koos

Muutused ei tule ise. Teatrimaja suvel ei puhanud, vaid mehed tegid seal hoopis remonti.

Kuidas te oskasite?

Tajusime, et tegu on tõsise väljakutsega, kuid ei kahelnud hetkekski, et sellega hakkama saame. Näitetrupp parketti panemas ei ole naljaasi. Põrandamaterjali hankimisega ja elektrisüsteemiga aitasid meid Digital Emotions ja Erik Pauklin. Aga üldiselt oleme kõik siin teatris ise ehitanud — esiteks pakub iseehitamine meile väga palju tegemisrõõmu pluss lähendab meid teatriga ja kasvatab juuri alla. Tunnen, et olles koos siin s*ta sees kõvasti mütanud ja endale ise lava jalge alla ehitanud, oleme palju enamat kui lihtsalt näitlejad ja pealavastaja samast kunstiasutusest. Igaüks meist on selle koha asutaja ja teerajaja.

Ja keegi viilida ei ürita?

Olen algusest peale võtnud seisukoha, et kellelgi ei ole kohustust siin olla. Mingist hetkest hakkas paistma, et Rhizome hakkab tööle nii, nagu me seda ette kujutasime: see muutis ka meie suhtumist. Algusaega iseloomustas eemalseisvam ja turvalisem suhtumine, kõik ei tahtnud kõiki oma kaarte selle koha peale panna. Tänaseks tundub, et too etapp on möödas — oleme kõik põhikohaga siin, üksteise ja teatri jaoks olemas.

Üksi

Esimene lavastus uue näo saanud teatrisaalis on “Üksi”, mis praegugi mängukavas. Üksindus on teema, mis CRi lavastustes alati kuidagipidi välja tuleb. Näitlejad siin teatris ju ei räägi.

Räägi, miks te ei räägi.

Üksindus, eraldatus ning neid saatev absurd väljendub minu jaoks kõige selgemini vaikuses. Ja need on teemad, mis mind tänasel päeval ja praeguses eas kõige enam huvitavad. Näiteks “Mahhinaarium” oli väga väline ja tehniline tükk ja “Võmmid” oli lihtsam draama ilma tekstita. Kuid üksindus ja inimeste eraldatus on tõepoolest seni läbivad teemad olnud. Nii nagu sa oled surmas üksi, oled sa ka oma elus mingi piirini üksi: on kohti, kuhu mitte keegi ligi ei pääse, ükskõik kui palju sa pingutad, et ennast avada või kedagi enda jaoks avada.

Meie teatri vaikus, üksik absurdne suletus ja kurblik maailm on mulle tõelisem ja usutavam kui spontaansust imiteeriv trall nimega mängimine (olgu siis päriselus või laval). Täna üritan ma teatri asjus leida ja sõnastada lavalised olukorrad, kus millegi mängimise asemel on võimalik midagi teha. Kui vaadata näiteks “Üksit” või “Avangardisti”, siis need on mänguliselt tühjad. Kumbki neist ei proovi vaatajat veenda mingisugust tinglikkust omaks võtma või mingi mängu reegleid tunnistama. Ma olen väga rõõmus, et CRi näitlejad on osanud parima võtta sellistest märkustest nagu “Ära mängi, tee!” või “Ära proovi olla huvitav, ole huvitatud sellest, mida sa teed”.

Aga sa ise — kas sa mängid või teed?

Proovin mitte mängida. Teatris on see vahest lihtsam kui nn päriselus. Asjaolu, et miski on lavalisse situatsiooni asetatud, seab üldjoontes üles tingimuse, et see on hoolikalt läbi mõeldud, et ma ei selgita ennast keset jutuvada, keset teeseldud spontaansust ja emotsionaalset paanikat, vaid väga rahulikus situatsioonis, kus mul on olnud aega mõelda, kuidas end mõistetavaks teha.

Nii et see, mida siin laval saab näha, on ausam osa sinust kui see, mis paistab vahetus suhtluses?

Jah, sest mida kiirem ja keerukam on situatsioon, seda vähem on võimalik ennast avada. Ma pean vitaalsemaks väljendusvorme, kus inimene on väga hoolikalt läbi mõelnud, mida ja kuidas endast välja anda. Ma olen rahul, kui mul on aega mõelda, mida ma tahan öelda ja kuidas seda väljendada. Nii saan oma mõttele ja tahtele anda vormi, mis on mõistetavam ja universaalsem — teatrisituatsioon iseenesest on nii või teisiti igal õhtul uus — ma ei näe, miks mul oleks tarvilik n-ö topeltspontaansust sünnitama hakata. Spontaansus on väga võimas ilming: ähvardav püsivusele ja suurepärane kaitsevahend vastutuse eest.

Kulutame vahepeal suu asemel sokke ja vaatame ringi uues saalis, kus üksindusenurgakesed on hetkel koosolunurkadeks tõstetud.

Siia tuleb väikene telestuudio. Kogume mõtteid järgmise lavastuse jaoks, mille nimi on “Täna õhtul Seeri Feibok”.

See lavastus räägib ühest härrasmehest, kes viibib Sotsiaalselt Võimetute Varjupaigas. See mees on endale loonud ruumi, kus ta räägib kaamerasse lugusid. Tema adressaat ja eetriaeg ei ole teada, me ei avalda seda ei endale ega vaatajale. On diktor ja on kaamera, aga puudub eeter.

Seeri Feibok on kohutavalt üksik organism, kellel on kohutavalt suured mured kõikvõimalikel teemadel, ta on inimene, kes leiab ka kõige neutraalsemast infost alati üles midagi, mille vastu olla vaenulik või mida kiita, tal on kontrollimatul hulgal rõhke ja ta on pidevas agressioonis kõige suhtes, mida ta suhu või käsile võtab. Ta valib alati poole ja soovib sellest ka teada anda.

Oleme kokku leppinud, et tegu on meie esimese komöödiaga — üksindus võib olla väga naljakas. Me proovime seda ka nii serveerida. Materjaliks dokumentaalsed teadmised kõikjalt meie ümbert.

Uksest on vahepeal sisse tilkunud teatri teised tegelased ja ka komöödiaelemente on küllaga nii pildis kui tekstis. Aga mina pakin oma värskeimad dokumentaalsed teadmised kokku, ajan saapad jalga ja lähen edasi. Nemad jäävad sinna ja ootavad oma küülikuurgu uusi huvitavate sokkidega külalisi.