Kui lahkunud Haljand Udami Koraani tõlge esimest korda minu kätte jõudis, oli 2007. aasta maikuu. Käsikiri oli neitsilik ja läbiuurimata maa, terra incognita, mida pärast tõlkijat oli pisut kõpitsenud ainult keeletoimetaja pliiats. Salm salmi järel käisin läbi Koraani esimesed suurad, umbes ühe viiendiku kogu tekstist, võrreldes seda araabiakeelse algtekstiga. Nii kujunes Haljandi Koraani tõlkest, selle puudustest ja voorustest mingi pilt, millest toimetamises juhinduda. Koraani tõlkimine on niivõrd suur ja mahukas töö, et selle eest vastutaja peaks olema parimas tööeas, 40.–50. eluaastates, Haljand aga oli juba üle kuuekümne ja põdura tervisega. Sai selgeks, et teksti on tarvis läbivalt korrastada, mitte ainult siit-sealt kohendada.


Oleksin seda meelsasti teinud koos teiste siinsete Koraani asjatundjatega ning oodanud, et tõlke väljaandmiseks oleks moodustatud midagi komisjonilaadset. Kirjastus aga suhtus Koraani kui müügiartiklisse, mis pidi lettidele siirduma niipea kui võimalik.


Üks väheseid kõrgel tasemel islamiuuringutega tegelevaid teadlasi Eestis, Üllar Peterson oli kord juba kujundanud nägemuse sellest, kuidas Udami tõlketeksti toimetada ja kommenteerida, kuid need ettepanekud lükati kirjastuse poolt tagasi kui liiga aeganõudvad.


Kahjuks, sest kvaliteedini jõuab pühade tekstide tõlgetes, kus iga sõna on potentsiaalselt tähtis, ainult kõike üle kontrollides ning see võtab palju aega. Nõustusin Avita kaubanduslikus projektis osalema ainult selle hirmutava perspektiivi tõttu, et kirjastus juba valmistus välja andma sisuliselt täiesti toimetamata Koraani käsikirja. Teksti käsitlemise algusest kuni trükis ilmumiseni läks kõigest pool aastat! See on ebaadekvaatselt vähe – nõnda on kaante vahele jõudnud ka kohti, mis jäid kriitiliselt läbi uurimata.


Koraan on äärmiselt oluline kultuuriajalooline dokument – esimese eestikeelse Koraani tõlke juures ei olnud kahjuks tunda avaliku sektori tuge üheski faasis! 2006. aasta talvel siirdus eelmise valitsuse majandusministri delegatsioon Jordaaniasse energeetikaalaseid koostööläbirääkimisi pidama. Põlevkivimajandus on küll riigile palju olulisem k ui kaugete keelte õpetamine, kuid oh häda – ministeeriumi delegatsioonil ei olnud tõlki, kes eesti ja araabia keeles kõnelusi oleks vahendanud. Araabia keele tõlki otsiti muuseas ka Eesti ülikoolidest.


Tookord sai ministeeriumile edastatud sõnum, et kui tõlki on vaja, siis oleks vaja toetada ka araabia keele õpetamist Eesti ülikoolides... Eesti ministeeriumide hoiak filoloogide suhtes on kummastav – need on nagu seened, mis kasvavad metsa all iseenesest, ning vajadusel mine ja nopi sealt üles. Poliitikud ja muud rahvasõbrad ei tunnista, et pädevuse ostmine on kallis.


Universaalse pädevuse saavutamiseks peaks ühiskond ülal pidama kõiki teadusalasid, ka humanitaariat ja filoloogiat.


Amar Annus on Koraani toimetaja, filoloogiadoktor ja üks Areeni kultuuripreemia nominentidest.