07.03.2008, 00:00
Koraan eesti keeles – väike ime
Läänemaailm ägab juba aastaid haiguse käes, mille nimi on
islamifoobia. Vähene informeeritus ja väike kujutlusvõime ning
ajakirjanike madal haridustase on tinginud selle, et islamimaade
mitmepalgelisest kultuurist on loodud üheülbaline koondportree, mille
siiraks ja lihtsameelseks väljenduseks on kellegi Taani karikaturisti
joonistused. Karikatuuride joonistaja portreteeris ehk enda arvates islamit,
kuid kõige enam kujutasid need tavaeurooplase arusaama islamiusust ning
see piirdubki irratsionaalse hirmuga pommide ja terroristide ees. Iseenesest
pole see sugugi arukam üldistus kui näiteks kõigi eestlaste
sõimamine fašistideks. Koraan on pingelises kultuurikontekstis
märksa minevam kaup kui Piibel, sest viimane on ammu oma aktuaalsuse
kaotanud, vähemalt Euroopas. Siiski oli Eesti ostjaskonna nii meeletu huvi
Koraani eestikeelse tõlke vastu mulle üllatav ning
tõestab, et Eesti avalikkus näeb islamis ka midagi enamat kui
terroriohtu. Inimestel on täiesti olemas huvi vabas vormis rohkem teada ja
juurde õppida, kuid rahale rajatud maailmas jääb selleks
üha vähem võimalusi. Meie ülikoolides pole raha puudusel
arabistikat ega islamit kunagi põhierialana õpetatud.
Seepärast on Koraani esmatõlke ilmumine väike ime, kuigi ka
see käis Issanda üsna imelikke teid pidi.
Kui lahkunud
Haljand Udami Koraani tõlge esimest korda minu kätte jõudis,
oli 2007. aasta maikuu. Käsikiri oli neitsilik ja läbiuurimata maa,
terra incognita, mida pärast tõlkijat oli pisut kõpitsenud
ainult keeletoimetaja pliiats. Salm salmi järel käisin läbi
Koraani esimesed suurad, umbes ühe viiendiku kogu tekstist,
võrreldes seda araabiakeelse algtekstiga. Nii kujunes Haljandi Koraani
tõlkest, selle puudustest ja voorustest mingi pilt, millest toimetamises
juhinduda. Koraani tõlkimine on niivõrd suur ja mahukas
töö, et selle eest vastutaja peaks olema parimas tööeas,
40.–50. eluaastates, Haljand aga oli juba üle kuuekümne ja
põdura tervisega. Sai selgeks, et teksti on tarvis läbivalt
korrastada, mitte ainult siit-sealt kohendada.
Oleksin seda
meelsasti teinud koos teiste siinsete Koraani asjatundjatega ning oodanud, et
tõlke väljaandmiseks oleks moodustatud midagi komisjonilaadset.
Kirjastus aga suhtus Koraani kui müügiartiklisse, mis pidi lettidele
siirduma niipea kui võimalik.
Üks väheseid
kõrgel tasemel islamiuuringutega tegelevaid teadlasi Eestis, Üllar
Peterson oli kord juba kujundanud nägemuse sellest, kuidas Udami
tõlketeksti toimetada ja kommenteerida, kuid need ettepanekud
lükati kirjastuse poolt tagasi kui liiga aeganõudvad.
Kahjuks, sest kvaliteedini jõuab pühade tekstide tõlgetes,
kus iga sõna on potentsiaalselt tähtis, ainult kõike
üle kontrollides ning see võtab palju aega. Nõustusin Avita
kaubanduslikus projektis osalema ainult selle hirmutava perspektiivi
tõttu, et kirjastus juba valmistus välja andma sisuliselt
täiesti toimetamata Koraani käsikirja. Teksti käsitlemise
algusest kuni trükis ilmumiseni läks kõigest pool aastat! See
on ebaadekvaatselt vähe – nõnda on kaante vahele
jõudnud ka kohti, mis jäid kriitiliselt läbi uurimata.
Koraan on äärmiselt oluline kultuuriajalooline dokument
– esimese eestikeelse Koraani tõlke juures ei olnud kahjuks tunda
avaliku sektori tuge üheski faasis! 2006. aasta talvel siirdus eelmise
valitsuse majandusministri delegatsioon Jordaaniasse energeetikaalaseid
koostööläbirääkimisi pidama. Põlevkivimajandus
on küll riigile palju olulisem k
ui kaugete keelte õpetamine, kuid oh häda – ministeeriumi
delegatsioonil ei olnud tõlki, kes eesti ja araabia keeles
kõnelusi oleks vahendanud. Araabia keele tõlki otsiti muuseas ka
Eesti ülikoolidest.
Tookord sai ministeeriumile edastatud
sõnum, et kui tõlki on vaja, siis oleks vaja toetada ka araabia
keele õpetamist Eesti ülikoolides... Eesti ministeeriumide hoiak
filoloogide suhtes on kummastav – need on nagu seened, mis kasvavad metsa
all iseenesest, ning vajadusel mine ja nopi sealt üles. Poliitikud ja muud
rahvasõbrad ei tunnista, et pädevuse ostmine on kallis.
Universaalse pädevuse saavutamiseks peaks ühiskond ülal pidama
kõiki teadusalasid, ka humanitaariat ja filoloogiat.
Amar
Annus on Koraani toimetaja, filoloogiadoktor ja üks Areeni kultuuripreemia
nominentidest.