Teaduslikust vaatevinklist on raske Koraani kohta midagi kindlat öelda. Ta võib olla ükskõik mis - alates, nagu mõned üksikud uurijad arvavad, islami-eelsete kristlike või judaistlike sektide tekstide töötlusest ja täiendusest Muhammadi poolt, lõpetades 1970. aastate lõpus John Wansbrough' eestvedamisel tekkinud revisjonistide arvamusega Koraani kujunemisest alles 10. sajandiks judeo-kristliku miljöö mõjul. Kahe äärmuse vahele jääb n-ö peavool oma veendumusega Muhammadist kui Koraani autorist ja teksti väljakujunemisest seitsmendal sajandil.
Et tegu on äärmiselt huvitava tekstiga, selles võib nüüd veenduda ka iga Eesti lugeja.
Samas on Koraan suhteliselt vaeva­rikas lugemine, seda järgmistel põhjustel.
Esiteks, Koraan on sobilik pigem mitte lugemiseks, vaid valjuks ettekandmiseks ja kuulamiseks. Sõna "Koraan" (araabia keeles qur'ān) tuleneb arvatavasti araabia verbist qara'a - "valjult ette lugema", "deklameerima". Kirjapandud Koraan on alati olnud teisejärguline valjult ettekantava ja kuulatava järel.

Teiseks: Koraan pole tüüpiline, kronoloogiline ja narratiivne pühakiri. Selle otsast lõpuni läbilugemine ei aita teksti mõistmisele eriti kaasa. Sest Koraani ülesehitus on ilma vähimagi loogi­kata: suurad (peatükid) ei paikne krono­loogilises ega temaatilises, vaid pikkuse järjekorras. Alguses on pikemad peatükid, lõpu poole aina lühemad. Kõige pikem on 2. suura. Sisult ja stiililt jaguneb Koraan aga kaheks väga erinevaks perioodiks: Meka perioodi suurad (aastad 610-622), milles on palju ilu, müstikat ja prohvetilugusid, ning stiililt kuivem, seadusi ja suhteid mittemoslemitega reguleeriv Mediina periood (622-632). Mediina suurad on enamasti pikad ja paiknevad Koraani alguses ning Meka omad lühemad, asudes seega keskel ja lõpus. Samas esineb ka pikki Meka ja lühikesi Mediina suurasid. Seega Koraani otsast lõpuni lugedes tuleb ette suuri stiililisi ja temaatilisi hüppeid.
Kuid see on väike probleem ­selle kõrval, mida islami teoloogid juba keskajal tunnistasid ja milles on praeguseks veedunud ka Lääne teadus: valdav osa suuradest pole sisult ega stiililt terviklikud: pikkades Mediina suurades leidub hulk ajaate (värsse) Meka perioodi temaatikaga, lühikesed Meka perioodi suurad koosnevad aga vahel omavahelise seoseta paari ajaadi pikkustest teemaarendustest, mille vahele on pilku veelgi hägustama sattunud äratuntavalt Mediina perioodi materjali. See loob olukorra, kus mingi teema leiab katkendlikku käsitlemist eri suurades. Suurad ise aga koosnevad tavaliselt erinevatest ja omavahelise seoseta teemaarendustest (välja arvatud 12. suura - Joosep).

Kolmandaks: suur osa ­Koraanist kujutab endast arvatavasti Muhammadi vastuseid "ilmutuste" ­kujul olukordadele ja küsimustele, mille olemust ja asjaolusid me kahjuks ei tea. Seega on teise poole eemaldamise tõttu dialoog sageli moondunud monoloogiks. Kriitilisemad islamiuurijad arvavad, et sellest lähtuvalt pole meil põhjust usaldada Muhammadi elulugusid (sīra) ega Koraani kommentaare (tafsīr), sest need kujutavad endast kunstlikke katseid luua ­Koraanile mingigi koherentne raamistik, see puuduv teine pool. Toetudes rahva seas ringlevale pärimusele (hadith - ütlus, jutustus), püüdsid islami õpetlased umbes sajandi jooksul pärast Muhammadi surma siduda iga suura või seal sisalduvad erinevad teemaarendused mingi sündmusega Muhammadi elus. Näiteks lõiku 53:19-23 seletab islami ajaloo isaks tituleeritud Tabari (838-923) kuue lehekülje pikkuse looga, kuidas oma hõimu poolt taga kiusatud Muhammad lepituseks nõustus ilmutuse kaudu tunnistama kolme peamist paganlikku araablaste jumalannat Al-Lati, Manatit ja Al-Uzzat "vahendajaks Allahi ees". Hiljem Muhammad loobus sellisest kompromissist, mõistes, et Saatan oli talle "sõnad keelele heitnud". Kolme jumalannat tunnistanud ilmutus olevat Koraanis kiiresti asendatud seal praegu asuva hurjutamisega nende aadressil. Sellise loo taustal saab lõik 53:19-23 palju selgemaks, omandab mõtte ja muutub omaette looks 53. suuras leiduvate teiste ­teemade kõrval. Iseasi, kas midagi sellist toimus - sajand varem esimese säilinud Muhammadi eluloo kirjutanud Ibn Ishaq (u 704-767) ei maini sõnagagi seda hiljem "Saatanlike värsside" nime all kuulsaks saanud lugu.
Seega tasub Koraani lugedes meeles pidada, et kõik seal leiduvad arvukad, kuid sageli arusaamatud või mõtteta lood ja teemaarendused leiavad väga põhjaliku, piltliku, kuid enamasti meelevaldse seletuse islami allikates. Umbes sajand pärast Muhammadi surma polnud suur osa Koraanist enam arusaadav ei lihtrahvale ega ka õpetlastele. Teksti tuli lahti mõtestada, mille käigus hakkas alates kaheksandast sajandist kujunema omaette teadusharu. Selle tulemusel tekkis umbes 13. sajandiks islami õpetlaste ainuõigeks kuulutatud arusaamine Koraanist, mis võis aga teksti algsest mõttest vägagi lahkneda.

Neljas ja väga intrigeeriv probleem on Koraani hilisemate ilmutuste vastuollu minek varasematega. Jätame kõrvale sellised apsakad nagu maailma loomine kuue päevaga (10:3; 11:7;
25:59 jne), mis põhjalikumal loomisprotsessi kirjeldamisel osutub kaheksaks päevaks (41:9-12), või inimese loomine Jumala poolt kõige esimeses ilmutuses ­hüübinud verest (96:2), siis savist (15:26) ja lõpuks tilgast või spermast (80:9); eksimused ajaloofaktides, nagu juutide poolt Ezra jumala pojaks pidamine (9:30), või ilmne Piibli temaatika halb tundmine Jeesuse ema ­Maarja segiajamisel Moosese õe Mirjamiga (19:27-28) või vaarao naise (28:9), mitte õe pidamine Moosese lapsendajaks, jne jne.
Hoopis problemaatilisemad on mitmed vastuolulised kontseptuaalsed arengud Koraanis.
Ilmekas näide on seoses alkoholiga (vein), mida esmalt Mekas kiidetakse (16:67), peagi aga muretsetakse Mediinas joobnute palvele tuleku pärast, kuid sugugi ei keelata vägijooki (4:43), järgnevalt hoiatatakse selle liigse tarbimise eest (2:219), viimasena ilmutatud suuras enne Muhammadi surma aga keelatakse sootuks (5:90).
Samasuguse täispöörde teeb ka suhtumine mittemoslemitesse: Meka suurades inimarmastust ja kannatlikkust kuulutav prohvet hakkab peagi Mediinasse jõudnuna ja seal sõjaliselt ja varaliselt võimsust kogununa esmalt neid hurjutama (esimene pool pikimast suurast Lehm, nr 2), mis ühes viimastest suuradest (nr 9, Kahetsemine) päädib käsuga võidelda kõigi mittemoslemitega, kuni need alluma hakkavad. Sellise arengu käigus kujuneb terminist "pingutama jumala teel" (džahada fī sābi llāh) kõigile moslemitele kohustuslikuks saanud džihaad. Selliste kontseptuaalsete vastuolude selgitamiseks lõid islami teoloogid hiljem tühistamise ja asendamise (naskh) teooria, mille järgi, toetudes 2:106 ja 16:101 tühistavad hilisemad ilmutused varasemad loogilise vastuolu korral. Selliseid tühistatud, kuid Koraani tekstis esinevaid kohti on islami teoloogide arvates sadu.
Näiteks on sellise teooria kohaselt andeksand kristlastele ja juutidele (raamaturahvad) ja sõjalise konflikti keelamine nendega (2:109) hiljem tühistatud Muhammadi surmaeelse ilmutusega, millega kuulutatakse sõda kõigi mittemoslemite vastu kuni nende alistumiseni muhamedlastele (9:27), või keeld sõdida paganatega pühadel kuudel (2:217), mis on tühistatud õhutusega sõdida nendega igal ajal (9:36).

Viienda, omaette laia probleemide ringi moodustab Koraani keel - me ei tea, kas see oli araablaste kõrgklassi ja luuletajate kultuurkeel, Muhammadi hõimu kuraishiitide dialekt, beduiinide kõnekeel või Muhammadi töötlusena segu neist kõigist. Osa uurijaid on täheldanud, et hulk Koraani sõnavarast, eriti võtmeterminid, on võõramaist päritolu laenud.
Seega on Koraani puhul tegu äärmiselt rikka ja sügava tekstiga, mida võib tunnetada ja mõista tuhande ühel eri moel.
Viimasena tuleb mainida Koraani tõlkimisega seotud problemaatikat. Moslemite veendumuse kohaselt pole Koraani võimalik tõlkida. Sellega tuleb nõustuda põhjusel, et paljude terminite puhul peab piirduma vaid oletustega, mitmed seal esinevad grammatilised vormid on võõrad klassikalisele araabia keelele, suur osa tekstist on arusaadav vaid islami traditsiooni valguses, mida meil aga pole alust usaldada - tõepoolest, kuidas üldse sellist teksti olekski võimalik tõlkida! Iga Koraani tõlge on puudulik - vist vaid selles on Koraani uurijad nüüdseks üksmeelele jõudnud. Seda arvesse võttes väärivad sügavat austust esimese eestikeelse tõlke autor, toimetaja ning kommenteerija.

KORAAN


Koraani tähendused on eesti keelde tõlkinud Haljand Udam.

Toimetanud ja saatesõna kirjutanud Amar Annus.

Kommentaarid ja järelsõna kirjutanud Jaan Lahe.

453 lk

Eestikeelse tõlke autoriõigus AS Bit 2007.


NB: Eesti keeles seni levinud Muhamedi asemel on Koraanis kasutatud Muhammadi nimekuju. Tõlkija soov oli, et ilmuksid araabiapärased nimekujud.