Tänaseks on Dmitri Šostakovitš saanud 20. sajandi keskpaiga tõsise muusika loojate seast kõige populaarsemaks ja mängitumaks. Lisaks kontsertisaalidele ja plaatidele kõlab tema looming sageli ka totalitarismi kuritegudest pajatavate dokumentaalfilmide taustal. Samas tasub meenutada, et nõukogude ajal algasid Šostakovitši laulumeloodiatega igapäevased tele- ja raadiouudised.

Šostakovitši helindite kasutamine totalitarismipainete illustreerimiseks on igati arusaadav, sest temalt pärinevad vast muusikaloo kõige ilmekamad kujundid kurjuse, masenduse ja groteski väljendamiseks. Šostakovitši grotesk, närvilised rütmid ning dissonantsid põhjustasid lausa sm Stalini pahameele, kelle suuniste põhjal ilmus 1936. aastal ”Pravdas” üks 20. sajandi mõjukamaid esteetikadokumente, artikkel ”Segadus muusika asemel”. Kuid Stalingi teadis, et Šostakovitš ei kirjuta inetut muusikat sellepärast, et ta ilusamini ei oskaks. Kui see talle eluliselt vajalik oli, võis helilooja meisterlikult toota ka läägeid nõukogude massilaule. Lääne avangardsed ringkonnad ei suhtunud Šostakovitši muusikasse omal ajal samuti kuigi soojalt, kuid hoopis vastupidistel põhjustel – nende meelest jäi tema looming hoopiski liiga traditsiooniliseks, lihtsalt valede nootidega kirjutatud klassikaliseks muusikaks. Seega on atonaalse avangardi rahunemine mõjunud Šostakovitši mainele soodsalt.

Kuigi Šostakovitšit sõimati ”formalistiks”, ei saa tema muusika suuruse hindamisel lähtuda üksnes muusikasisestest vormikriteeriumidest. Tõenäoliselt ei ole ühegi teise 20. sajandi helilooja puhul vaieldud nõnda palju nn programmiliste tõlgenduste üle – näiteks kas 7. sümfoonia marss kujutab Hitleri või hoopis Stalini kuritegelikkust.

Šostakovitš oli kindlasti kõige väljapaistvam kunstnik nende seast, kes pidid kogu loomeea veetma nõukogude loomafarmis, ning kui ta suri, siis peeti isegi läänes enesestmõistetavaks seda, et ta oli ustav kommunist ja patrioot. Selleks ajaks oli ta kõikvõimalike auametite ja -tasudega üle puistatud ning tema allkiri ehtis nii mõndagi ametlikku avaldust, näiteks hukkamõistu Andrei Sahharovi dissidentlikule tegevusele. 1979. aastal USA-s inglise keeles ilmunud Solomon Volkovi raamat ”Tunnistus” mõjus seega pommina. Nagu teise inimese poolt esimeses isikus kirja pandud ”mälestuste” puhul paratamatu on sellegi teksti ehtsuse ümber käinud kuumad vaidlused. Neid ei ole aidanud lahendada ka Solomon Volkovi tõrksus raamatu tekkeloo täpsemal selgitamisel. Igatahes pole seda teksti venekeelsena seni välja antud – ei Venemaal ega kusagil mujal. (Kahtlusi Solomon Volkovi töömeetodite suhtes on mõnevõrra süvendanud ka paar aastat tagasi ilmunud raamat ”Vestlused Brodskiga”, sest sedagi teost on saatnud kahtlused, protestid ja lahtiütlemised luuletaja Brodski pärandi ametlike hooldajate poolt.) Puhtalt ajaloodokumendina ei saaks ”Tunnistusi” niikuinii täielikult usaldada ka selle pärast, et siin jutustatakse mõnikord ümber kuulujutte ja kõneldakse sündmustest, mille vahetu tunnistaja Šostakovitš ise ei olnud.

Hoolimata ”Tunnistuste” segasevõitu taustast tuleb tunnistada, et Volkovi Šostakovitš mõjub äärmiselt sümpaatse ja tervikliku inimesena, kellel on oma kordumatu isikupärane kõnelemisviis, mis isegi kaudtõlkes vahendusel jõuab kenasti ka eesti keelde. Nii et lõppkokkuvõttes mõjuvad need tunnistused pigem usaldusväärselt. Volkovi Šostakovitšit iseloomustab terav mõistus, lõikav vaimukus, huumor, iroonia ja kriitikameel – tegelikult ju samad omadused, mis Šostakovitši muusikatki. Näib, et pool sajandit nõukogude võimu all elamist ei ole tema mõtteselgust vähimalgi määral kahjustanud. Šostakovitšit näib painavat hirm, et kui ta ei kõneleks, kuidas asjad tegelikult olid, võib pääseda maksvusele ametlik ajalooversioon. Raamat kubiseb ilmekatest anekdootidest ja karakterportreedest näiteks Glazunovi, Kustodijevi, Prokofjevi, Majakovski, Zoštšenko, Ahmatova, pianist Maria Judina, marssal Tuhhatševski ning Stalini kohta. Hoolimata nõukogude tegelikkuse halastamatust kriitikast, jääb Šostakovitš üsna skeptiliseks oma kaasaegsete dissidentide suhtes ning muutub eriti sarkastiliseks lääne haritlaste ülbest naiivsusest kõneledes.

Tundub, et see naiivsus ei ole veel kusagile kadunud. Suutmata mõista neid olusid, milles Šostakovitš pidi ellu jääma, arutatavad lääne uurijad ikka veel teemal, kas ta oli tegelikult lojaalne kommunist või saladissident. Muidugi oli ta  mõlemat – oma välised žestid allutas ta parteijoonele, püüdes samas teistele võimalikult vähe kahju teha, kuid oma eraelus, siseilmas ning loomingus jäi ta teisitimõtlejaks.    

”Tunnistus” on väga kaasakiskuv lektüür, osalt ka laduse tõlke pärast, mille puhul on raske aimata, et see on tehtud omakorda ingliskeelse tõlke kaudu. Et ingliskeelnegi väljaanne ei ole oma kommentaaride ja editsiooniprintsiipide poolest eeskujulik, siis ei maksaks ka eestikeelselt väljaandelt sedalaadi täiuslikkust oodata.