Kõrgelaubaline pätiräpp põrnitseb oma naba
Beebilõust
“Resotsialiseerumine x valge lipp”
(Legendaarne Records)

Beebilõusta kuvand ja sõnum on tulvil vasturääkivusi ning pärast albumi, 2011. aastal ilmunud “32 kuubile” tänavu tehtud krüptilise pealkirjaga järje põhjalikumat sondimist kipuvad need pigem jõulisemalt esile tõusma kui taanduma. Kinnipidamisasutuses viibimise ajal kiitusega keskkooli lõpetanud Andrus “Beebilõust” Elbing on kahtlemata vihane, selles pole kahtlust, alusta kuulamist millisest loost tahes. Aga kelle pihta see viha õieti suunatud on või keda artist kõnetada soovib, jääb terake ähmaseks. Ühtviisi raevukalt sõimab ja ähvardab Beebilõust nii mente, koputajaid ja Kultuurkapitali kui ka näiteks hipstereid, mis on seda vastuokslikum, et inimesed, kes mulle tema loomingut seni kõige vaimustunumalt soovitanud on, vastavad hästi massiteabevahendites hipsterite subkultuurist vormitud ettekujutusele.
Samuti pritsib Beebilõusta suust vängehaisulist ärplemist teiste tuntud Eesti hiphop-artistide poole. On see kohustuslik osa valitud allžanri traditsioonist või siiras põlgus, pole võimalik aru saada – kui Beebilõust mõnes neist kümnest kaasahaarava flow’ga ja tänu DJ Critikali kuldsetele kätele meisterlikult produtseeritud loos keele põske surub, pole seda kuulda. Lennukamate kujundite puhul (nagu “Tarvitan viina kui droogi, sest kui elu nikub mu ajusid, ta ei kasuta kondoomi” või “mõistus, nagu tarakan, lõksus prügikoti sees”) pole õnneks oluline, kuivõrd isiklikud need on – sest need töötavad selgroogu judistava veenvusega!
Imelised pool-saare-, pool-tänavakeelsed riimiuperpallid on liiga andekad, et neid vigadeks arvata, ent mõnedki moonutused jälle liiga kõrvakriipivad, et neid tahtlikuks pidada (kas piiblitegelasest Simsonist on saanud Samson poeedi võhiklikkuse tõttu või on tegu peene vihjega millelegi hoopis muule?). “Resotsialiseerumist” võiks pidada Eesti vihaseimaks räpp-plaadiks, kui see poleks nii naljakas, või siiraimaks, kui see poleks nii absurdselt ennastupitav. Mõistatuslikkusest hoolimata (aga võib-olla just tänu sellele) on Beebilõusta mässuline uulitsakeelsus ja -meelsus aga kütkestavad ja isikupärased, haukugu ta siis kelle pihta tahes.
