Kõrgmodernism kolmkümmend aastat hiljem
Eesti publiku jaoks tähendab “SuperNoova” edumeelset kohalikku moe-show’d, mis on jõudnud ka Fashion TV-sse. Kunstihoones reklaamitakse niisuguse pealkirja all aga rändnäitust, mille on meile toonud Briti Nõukogu. Selle on kokku pannud Caroline Douglas ja seal esitletakse viitteist Inglismaa kunstnikku, sh pressiteateski eraldi esile toodud “tähed” Gary Hume, Liam Gillick, Jane & Louise Wilson, Sarah Morris. Briti Nõukogu on tõepoolest aktiivselt hoolitsenud selle eest, et näidata Eestis kaasaegset inglise kunsti – alles hiljuti eksponeeriti Rotermanni Soolalaos briti videot, enne seda briti opkunsti, “noort briti kunsti” ja sellele järgnevat põlvkonda.
Seekordne väljapanek esitab eri tehnikates pea eranditult geomeetrilist abstraktsionismi. Vaadates küll liikuvaid, küll staatilisi steriilseid mustreid eri autoritelt ning jättes praegu kõrvale arhituuri problemaatika, kangastub meie kontekstist kohati silme ette kõrgmodernist Avo Keerend – inglise näituse taustal peaks just tema olema praeguse kunsti kõige “kuumem” poiss. Näiteks kui teha Keerendi 1970ndate graafilised lehed videoks.
Milline on siis praeguste autorite geomeetrilise abstraktsionismi kvaliteedi erinevus, võrreldes kõrgmodernistide geomeetrilise abstraktsionismiga?
Silmnähtav erinevus taandubki justnagu kõrgemale formaliseerumisastmele ja uute tehniliste võimaluste kasutamisele, mis paneb omakorda küsima: noh ja siis? Pärast postmodernset kriitilist analüüsi ei saa (või vähemalt mina ei saa) enam vaadata geomeetrilist abstraktsionismi “süütult”, st uskudes selle sügavamõttelisse religioossusse või võttes kulla pähe teksti, mida kirjutab 1976. aastal Suzy Gablik oma objektiivsusele pretendeerivas käsitluses “Progress in Art”. Gablik kuulutas kogu maailmakunsti ajaloo progressi tipuks geomeetrilise abstraktsionismi, mida toona ilmselt ka siiralt usuti.
Nõukogude Eestis mängis geomeetriline abstraktsionism ideoloogilist rolli, olles trotslikus kahekõnes stalinistliku figuratiivse-narratiivse kunstiga, mille ideoloogiline paine polnud meie kunstnike silmis lahendust leidnud veel 1970ndatelgi.
Praegused noored kunstnikud vaevalt usuvad Gabliku muinasjutte, aga mis ikkagi võiks neid motiveerida tegema sellist kunsti? Nostalgia? Hingeline vaakum pärast postmodernset lammutustööd? Soov samastada end kasvõi mõtteliselt kõrgmodernismi meistrite enesekindlusega ilma sellesse uskumata, millesse nemad uskusid?
Kaido Ole maalis 1990ndatel koopia vanaonu Eduard Ole 1924. aasta krestomaatilisest maalist “Laud”. Koopia on perfektsem kui originaal – 1990ndatel on kvaliteetsemad lõuendid, värvid-pintslid, rafineeritum maalitehnika. Kaido Olet motiveeris nii esteetiline kui ka isiklik põhjendus. Üdini külma “korporatiivset” geomeetrilist abstraktsionismi võib meil leida aga ehk pigem ehte- kui maalikunstist Anneli Tammiku loomingu kujul.
Kas praeguse geomeetrilise abstraktsionismi buumi taga Inglismaal on turunõudlus? Jälle Saatchi? Igatsus perfektsionistliku käsitöö baasil teostatud kunstiobjektide järele? Selliste kunstiobjektide järele, millest oleks välja toimetatud ohtlik vihje sotsiaalsusele? Kõrgklassi kunst? Uus snobism? Kas see on briti modernismi versiooni jälgedes kõndimine à la 20. sajandi alguse Bloomsbury grupi kunstiteooria ja seda esindav kunst – formaliseeritud, estetiseeritud, mitte iial poliitiline? Või läheb kunstihoones eksponeeritava kunsti analüüsitasandist riigipiiri ületamisel pool kaotsi?
Samas – lained vahetuvad ikka kontrasti printsiibil. Kui publik pidi aastaid välja kannatama noorte briti kunstnike räige agressiooni, porno ja meediakünismi, siis nüüd võib lehelugeja jälle rahulikult hingata.
Inglise kunsti näitus “Supernova”
Tallinna Kunstihoones, kuni 18. septembrini.
