Kas vulgaardarvinistlikule mudelile leidub alternatiivi? Uus aeg ei anna meile palju mõtlemisaega, kiirus tähendab, et tulevik on alati juba kohal. Õnneks ei tule tuleviku pärast muretsejatel vastuseid kaugelt otsida, eesti keeles on hiljuti ilmunud kaks olulist teost: Pekka Himaneni "Häkkerieetika" (HE) ja Aare Laanemäe "Insenerieetika" (IE). 

Tegemist pole kaugeltki ühe "kaalukategooria" teostega. "Häkkerieetika" on vaatamata ülimalt lihtsale stiilile sügavalt filosoofiline novaatorlik arutlus, mis heidab kinda kapitalistliku ühiskonna baasväärtustele. Kuigi ka "Insenerieetika" vaeb moodsa infoühiskonna sõlmküsimusi, on tegu siiski pelgalt kutse-eetikaga, mille eesmärgiks saab autori sõnutsi olla vaid "üldtunnustatud kõlbeliste väärtuste ja normide konkretiseerimine sootsiumile tähtsas kutsetegevuse sfääris" (IE, lk. 14). Sellele vaatamata soovitan lugeda neid raamatuid koos, kasutades Laanemäe teost avardava näitematerjalina hoiakute kohta, mille vastu Himanen võitleb. Põhjus, miks peaks meie töörügamisest tulvil ajal sääraste üldteoreetiliste küsimuste poole pöörduma, on järgmine:  Himanen ei räägi kaugest helesinisest tulevikunägemusest, vaid nendest asjadest, mis on juba olemas, juba praktikas toimivad. Julgen lubada, et "Häkkerieetika" vabastab nii mõnegi andeka inimese konkurentsi-edu tapvast oravarattast.

Häkkeri rehabiliteerimine

Levinud eksituse tõttu samastatakse mõistet häkker viiruste levitamise või privaatse informatsiooni vargustega. Kuigi inimesed, kes häkkeri tiitlit auasjaks peavad, on ammu leiutanud arvutikurjategijate jaoks spetsiaalse termini kräkker, ei tee avalikkus neil mõistetel vahet. Näiteks Laanemäe toob küll selle erinevuse esile (IE, lk. 86-87), kuid ei pea sellest ise kinni (IE, lk. 91).

Kes on siis häkkerid ja mida on häkkerluses positiivset? Infotehnoloogia sfääris tunneme neid ennekõike vabavara (nt. Linux) arendajatena, inimestena, kes annavad oma leiutatud lahendused tasuta üldsusele kasutada. Kuid Himanen  ei piirdu arvutihäkkeritega, vaid määratleb häkkerlust laiemalt eetilise hoiaku ja ellusuhtumisena.

Käsitluse kapitalistlikus ühiskonnas valdavast eetilisest hoiakust laenab Himanen Weberilt (ka eesti keeles loetav teos "Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim"). Ka tänapäeval kehtivad Lääne ühiskonnas protestantismist pärit väärtused: töökesksus (kuigi nüüd rõhuasetusega rahakesksusele), enda tagantpiitsutamine, ratsionaliseerimine ja optimeerimine jne. Elu mõtteks on seega töö, olgu see kuitahes nüri (meenutage Kiviräha "Eesti matust"). Seda hoiakut illustreerivad suurepäraselt insenerieetika koodeksid Laanemäe raamatus (IE, lk. 105-123).

Häkker tunnistab hoopis teisi väärtusi: loovust kõige laiemas tähenduses, mängulist töössesuhtumist, intellektuaalset kirge (mis kaalub üles tööst saadava majandusliku kasu), ühishuvidel põhinevat kollektiivsust, vaba ajakasutust. To hack, toksima, tähendab inglise keeles ka vabakutselisena tegutsemist. Selliseid inimesi on  alati olnud, kuid tavaliselt on taolised boheemlased jäänud ühiskondlikult vähetähtsaks. Pärast infotehnoloogia plahvatuslikku arengut on häkkerid muutunud aga tõsiseks väljakutseks, õõnestades turusuhetel põhinevat elumudelit. Võrk võimaldab neil koonduda, kollektiivis peitub aga teatavasti jõud.

Sõda häkkeri ja inseneri vahel

Kui üldlevinud konkurentsi ülistava eetika eelduseks on Thomas Hobbes'i seisukoht, mille kohaselt inimene on üdini egoistlik olend, siis häkkerlus kummutab edukalt selle eelduse. Himanen ei ütle seda küll välja, kuid häkkerieetika põhineb paljuski kollektivistlikul anarhismil. Loomulikult vähendab inimeste vabatahtlik koostöö turu osakaalu meie elus, mistõttu juhtivate majandusringkondade sallimatus häkkerite suhtes on mõistetav.

Pole usutav, et tulevikus saaksid häkkerieetika ja protestantlik ärieetika rahumeelselt kõrvuti eksisteerida. Kuna mõlema huvikeskmes on kõrgtehnoloogilise ühiskonna põhiressurss — info, siis on konfliktid vältimatud. Ärieetika jaoks on info kaup, häkkerieetika jaoks avalik hüve — siit tuleneb lahendamatu vastuolu suletuse ja avatuse vahel. Meile tundub iseenesestmõistetav, et enamikku Interneti hüvedest võime kätte saada tasuta, samuti nagu ajalugu mitte tundev inimene võib arvata, et inimõigused ja sotsiaalsed tagatised on alati olnud. Nagu võime lugeda "Häkkerieetika" lisast "Arvutihäkkerluse lühiajalugu" (HE, lk. 169 jj) on praegused võrguvabadused pikaajalise visa võitluse ja häkkerite omakasupüüdmatuse tulemus. Siiski ei tähenda virtuaalmaailm täielikku vabadust režiimi eest: Himanen teavitab meid "tagauksest" e. totaalse järelvalve võimalusest infotehnoloogilistes võrkudes (HE, lk. 97). Häkkerid on alati võidelnud privaatsuse eest ja järelvalve vastu, kuid on karta, et  võim ei loobu vabatahtlikult kontrollist. Põhjuse piiranguteks leiab alati (võitlus terrorismiga vms).

Kui lugeda Himaneni teose perspektiivist "Insenerieetikat", siis võime aimata, miks avalikkus ei pöördu ühekülgse ärieetose vastu. Põhjuseks pole üleüldine pahatahtlikkus: lihtsalt kiire aeg ei võimalda enamikul reflekteerida oma elu põhiväärtuste üle. Laanemäe imestab küll, et kutse-eetikates puudub eetiline metatasand (IE, lk 109), kuid ei jõua ka ise laiemate üldistusteni.

Häkkerluse piirid

Arvutihäkkeritel on võrreldes teiste dissidentidega vedanud: oma andekuse ja erialase kompetentsi tõttu ei ole nad pidanud kannatama toimetulekuraksuste käes. Kuigi virtuaalreaalsuses on erinevalt füüsilisest maailmast jäme ots veel häkkerite käes, ei ole ka siin tulevik pilvitu.  Jääb segaseks, kuidas saaks ühendada häkkerlust (info vaba levikut) turumajandusega (vt. HE, lk. 63-69). Himanen ei kirjelda, kuidas häkkerlus saaks säilitada oma juhtpositsiooni, kui arvestada, et üleüldine infotehnoloogiline kompetnents üha kasvab ning äriringkondade tugev surve häkkerite vastu jätkub. Kuidas käituvad häkkerid siis, kui Bill Gates & Co.  nad lõplikult nurka suruvad? Himanen vihjab möödaminnes, et diskrimineerivate reeglite, n.ö. Weberi "raudpuuri" lahtimuukimisel võib häkkerist saada ka kräkker (HE, lk. 28). On ülimalt tõenäoline, et kui häkkerite ees seisneb dilemma: kas rikkuda seadust või reeta häkkerieetika, siis teevad nad esimest. Valitseva turuideoloogia ülesandeks oleks seega tõkestada info vaba levikut sedavõrd, et häkkerlus oleks sunnitud seaduseid eirates end diskrediteerima. Kui see plaan õnnestub, oleme määratud jääma infoühiskonna raudpuuri. Seniks aga — kõigi maade häkkerid, ühinege!