Kormoranid ja “Kormoranid”
Tavaliselt nimetatakse kõiki kitarripunte rokkansambliteks. Friigid lahterdavad neid edasi folk-/afro-/hard- jne. Minu jaoks on rokk muidugi Bill Haley, kui ma Tartu ülikooli aulas “Rock Around the Clocki” saatel 1956. aastal oma kursuseõega tantsisin. Neiu, muide, visati varsti ülikoolist välja,üks kaalukas süütõend – rokitantsimine lõhikuga seelikus.
Filmi “Kormoranid” afterparty’l mängis Rock-Hotel, mida avalikkus mäletab 1978. aastast.
Apelsin, kus ka “Kormoranide” trummar Harry Kõrvits mängis, asutati 1974.
Ja eesti rokkmuusika algust arvatakse praegu aastast 1964, mil asutati ansambel Juuniorid. Kuuekümnendad oli põrandaaluste ja mitte-põrandaaluste ansamblite tekkimise hiilgeaeg. Sestap siis – kui süžeeks on kuuekümnele lähenevate meeste ehk rokipeerude rännak noorusmaale – tuleks selgeks teha aeg, millal noored oldi ja missugust rokki siis tehti. Müstifikatsioonansambli Kormoranid promoreklaamfilm peab oma aastaiks 1968–69, Harry Kõrvits asetab tegevuse 1970ndate algusse.
Mis bänd see oli? Kas ta oli üks eesti roki alusepanijaid? Või olid nad amatöörluuserid, üks järjekordne garaažibänd? Nende oma tiitliloo “Stepihundi ulg” põhjal oli see lihtsalt kuulsaid eeskujusid (The Doorsi, Led Zeppelini ja kõiki teisi) matkiv bänd ja mitte enamat.
Nii et film vanadest keskpärastest diletant-muusikutest. Muusikaliseks komöödiaks on seda vähe. Vaevalt et autorid Andres Maimik ja Rain Tolk tahtsid pilada kogu rokkmuusikat koos selle juurde kuuluva ehtsa ja võltsglamuuriga. See olnuks liiga jõnk tegu.
Mida näeme? Kunagise rokkansambli Kormoranid laulusolist Keiser (Guido Kangur), endiselt meherammu täis, infantiilsuseni lapsemeelne, kutsub kokku oma vana ansambli. Kitarrimängija Santana (Roman Baskin) on muusikakooli haridusega ja peab taastulemiseks vabanema võimuka naise (Ene Järvis) mõju alt. Trummimees Masin (Harry Kõrvits) on lihtsalt üks asjalik mees. Teistest vanem bändi mänedžer Bernhard Upsi (Enn Klooren) püüab meeleheitlikult uue ajastuga kohaneda, üritades kaunitarist tütart (Elina Pähklimägi) reklaami näol maha müüa. Kohaneda ta aga ei suuda, sellepärast ta lõpuks ka teise ilma saadetakse.
Ja niiviisi bänd siis ka koguneb, teeb proove, elab läbi pettumusi, jõuab isegi – küll deus ex machina – edetabelisse, ja läheb jälle lahku.
Kui stsenaristide-lavastajate Andres Maimiku ja Rain Tolgi eelmine mängufilm “Jan Uuspõld läheb Tartusse” (2007) oli road-movie, kus sketšide uued tegelased pakkusid üllatusi, siis siin pole erilist dramaturgilist arendust. Ühesugusel nivool kulgevat tegevust elustavad siiski väga head näitlejaimprovisatsioonid. Guido Kangur mängib nahkpükstes rokipeeru võimsalt, kuid on ekraanil lihtsalt liiga kaua. Roman Baskin teeb aeg-ajalt ekraanile ilmudes nauditavalt viimistletud etüüde. Harry Kõrvits on oma flegmaatilises rahus ansambli nael, kes hoiab mehi koos. Ainsa ehtsalt groteskse episoodi pakkus lehvivate lokkidega Jüri Vlassovi andunud arbuusionanism. Välismaise lahkusumehe šõu kulminatsioonina on see ka filmi ainus ootamatus. Igatahes ainus nali filmis, mis, tõsi, paljudele labane näis.
Neist karaktereist piisab episoodideks, kuid nad on tehtud kollektiivseks peategelaseks. Ent kõrvalrollid on head. Ester Pajusoo Keisri vana ema, rahulik, stoiline, hoolitsev, elutark. Jaanus Rohumaa pedantne, kõrk, enesekindel lahkusupastor. Ene Järvise iseteadev ja valvas karakter Santana abikaasana. Lenna Kuurmaa ja Piret Järvise veel latentse seksuaalsusega kristlikud õed. Vaid Olav Osolin tegi oma osa juba liiga mittefilmilikult – liiga nagu “päris elus”. Ja seetõttu ta igavaks jäigi. Ka ei kandnud mitmed kohalikud kuulsused väikeosas (cameo’na).
Kindlasti on filmis palju inside-nalju 1960–70ndate popmuusikast ja bändi tegemisest. Ja teadjad saavad välja lugeda nii mõndagi meie 70ndate popmuusika glamuurist ja hädisusest. Rohkem ikka sellest viimasest. Ainult mis on siis nalja objekt? Eesti popmuusika üldse? Noorusidealismi väljanaermine? Andetuse väljanaermine? Vanuse mõnitamine?
Olgu kuidas on, teha komöödiat muusikast ilma naljata ja ilma kandva muusikata on riskantne.
Müstifikatsioonansambli nimetamine Kormoranideks on, muide, üsna kahemõtteline. Need linnud elavad kolooniatena, söövad kalamehed vaeseks ja produtseerivad kohutaval hulgal sõnnikut, reostades ümbrust, nii et maa on must. Kuulus guaanosõnnik on nende produkt.
Teadagi, et kus roose, seal ka sõnnikut. Aga sõnnikul kasvavad sama hästi ka ohakad ja nõgesed, malts ja takjad. Igatahes pole guaanosõnnik filmi kujul midagi lummavat, hästi lõhnavat, seksikat ja söödavat kasvatanud. Kui “Kormoranid” pidi olema ühe bändi karikatuur või groteskne joonis temast, siis seda see polnud. Ja miks see peaks meid ülepea huvitama? Kas on mingi salatung ära teha Mihkel Rauale?
Stsenaristid ja režissöörid Andres Maimik ja Rain Tolk, operaatorid Mait Mäekivi ja Mart Raun. Mängivad Guido Kangur, Roman Baskin, Ene Järvis, Jüri Vlassov, Ester Pajusoo, Elina Pähklimägi, Harry Kõrvits, Enn Klooren jt.
Kuukulgur Film OÜ, 2011.
Pikkus 1’50’’.
Esilinastus 17. märtsil CC Plazas.
Linastub Tallinnas kinodes Artis, CC Plaza, Kosmos, Solaris; Tartus kinodes Cinamon, Ekraan; Pärnus kinos Mai.
 |
