Eesti Ekspressi ajakirjanik Priit Hõbemägi. Foto: Tiit Blaat

Teisel pool maanteed on suur ehitusplats. Aknast välja vaadates näeb kahe uuselamurajooni vahel paikneva supermarketi ehitusplatsil neoonkollastes vestides ehitajaid, kes näevad välja ühesugused nagu legomehikesed. Neid on palju. Nad on pärit Ukrainast või Valgevenest. Nende asjalik, veidi robotlik talitamine, betoonimasina jämedate voolikute juhtimine raketise sisse, liikumine võrktarade labürindis on kummalises vastuolus nii ühis- kui massimeedias valitseva maailmalõpumeeleoluga. Kas neid koroonaviirus ei hirmuta? Ukraina on juba lukku pandud, kas nad koju oma perekonna juurde enam saavadki? Mis saab, kui nad siin haigestuvad? Vastust ei ole.

Lühikeseks ajaks tundus, et kõige olulisem asi on CO₂ päästude vähendamine ja selle abil planeedi päästmine. See vajus aga kohe tagaplaanile, kui selgus, et kõige tähtsam on siiski iseenda päästmine. Enam ei huvita kedagi, mida arvab Greta Thunberg. Veel veidi aega tagasi jälgis pool maailma hinge kinni pidades, kuidas ta kõrgtehnoloogilisel jahtlaeval üle Atlandi ookeani purjetas. Nüüd ei pääseks ta New Yorgi lennujaamast kaugemale ja peaks koju tagasi sõitma – kui mõni lennuk veel üldse Euroopasse suundub. Euroopa riigid panevad oma piirid üksteise järel lukku. Planeedi päästmine on nüüd planeedi enda mure.

On täiesti selge, et koroonapandeemia kogemus muudab meid kõiki. Muudab meid alatiseks.

On täiesti selge, et koroonapandeemia kogemus muudab meid kõiki. Muudab meid alatiseks. Armid jäävad. Veel ei meenutata seda nagu teist maailmasõda – mina kaotasin vanaisa... aga mina kaotasin mõlemad vanemad...

Koroonapandeemia kui tundmatu oht tuletab paljudele vanema põlve inimestele meelde 1991. aasta Moskva putši. Ainult et praegu on olukord mõõtmatult ohtlikum.

Koos sotsiaalse distantsi hoidmisega – s.t kodus istumisega – muutub tõenäoliselt põhjalikult ühiskonna eluviis, mida ei ole enam pärast võimalik tagasi pöörata. Kui need, kellel on olnud õnne säilitada oma töökoht, kes oskavad töötada just nii palju, et oma töö kvaliteetselt ära teha, ja on sellega harjunud, peaksid hakkama uuesti igal hommikul kontorisse kogunema, siis on selle tegevuse absurdsus ilmselge.

Milleks istuda kambakesi nädal otsa koos, tammuda ­kohviaparaadi, arvuti ja printeri vahet, kui selle töö saab ­paari tunniga kodus ära teha ning seejärel muule­­ ­pühenduda? Kuidas selgitada pikalt kodus töötanud inimesele viiepäevase töönädala hädavajalikkust? Pole lihtsalt võimalik. Kui kollektiiv on harjunud virtuaalselt pidama koosolekuid ­Skype’is, Zoomis või mõnes muus rühmatöö keskkonnas, siis miks peaks istuma mitu tundi tuimalt koosolekuruumis, kus korraga saab rääkida vaid üks inimene ja kevadine päike kõrvetab õhu kuumaks. Heal juhul juhtub see, et õpime keskenduma selgele tulemusele, seda kiiresti saavutama, pidama koosolekuid võrgus ja olema ise oma aja peremehed.