Samal ajal, kui mu kunstnikust sõber ütleb, et ta on pankrotis ja tänaval ning tal on suva, kas ta sureb või mitte, kirjutab tuttav galerist sotsiaalmeedias, et niipea kui ta kodus istumisest vabaneb, läheb restorani.

Kõik köhivad ja nuuskavad, keegi ei saa välja sellest avatud vanglast. Ma ei tea, millal ma oma perekonda jälle näen. Just läks viimane lennuk Eestisse. Jälgime, kuidas jalgpallistaadionitele voodeid ehitatakse, ja ootame koroonat. Nüüd peavad nad ka meile, haigekassata inimestele, arstiabi andma. Eestis kunstnikuna elades ja töötades pole mul sellist privileegi kunagi olnud.

Õhk Londonis on nüüd värske – nagu Pärnus. Õhtul karjume pimedasse õhku ja plaksutame aknast välja, kiirabitöötajatele. Kohalikel itaallastel on lipud aknast väljas. Tädi Urve helistab, et tema 75. sünnipäev jääb ära. Liiga ohtlik.

Kadi Estland, London