„Prantsusmaal on muidugi koroonaohvreid palju, aga üheks suureks kaotajaks tänases kriisis on ka meie inimlikkus ja inimväärikus. Siinne valitsus kohtleb oma alamaid (ütlen meelega „alamaid“) nagu mõtlemisvõimetuid lapsi: nende sõnavõtud on peamiselt vastuoluline ja silmakirjalik demagoogia. Mõttetud trahvid, droonide ja lennukitega inimeste kontrollimine, erariides politsei ja pealekaebamisele õhutamine on viinud selleni, et ma isiklikult tunnen suuremat ängi politsei kui viiruse pärast.
Samuti on ebainimlik surve ja vastutus pandud kooliõpetajate ja meditsiinitöötajate õlgadele. Abi ja toetava suhtumise asemel selles traumaatilises olukorras jätkab haridusministeerium näiteks õpetajate inspekteerimist ja haiglates makstakse arstiteaduskonna üliõpilastele (keda president kutsub kangelasteks) täiskohaga töö eest 30–50 eurot nädalas.
Midagi positiivset? Kõlab võib-olla naeruväärse saavutusena, aga juba kolmandat nädalat juhatan laupäevahommikusel turul koori. Laulame paar-kolm tuntud laulu ja hajume taas rahva sekka. Igasugune kogunemine on keelatud, seega seisavad kõik lauljad mõne leti sabas ja peavad nõutud vahemaid. Mõnede jaoks on see kogu nädala ainus inimlik kontakt. Sõna otseses mõttes südantsoojendav on näha, kuidas täiesti võõrad inimesed meiega kaasa laulavad.“
Lembe Lokk, Nemours, Prantsusmaa
