Piret Karro Foto: Piret Karro

„Budapestis on puud õide puhkenud, puhub soe tuul ja taamal haarab Orbán ainuvõimu. Mina olen need poolteist kuud kodus magistritööd kirjutanud. Ühest küljest on raske šokolaadiplekilistes dressides kesk üleilmset kriisi mingit akadeemilist teksti sepitseda ja juhe jookseb pidevalt kokku, teisest – kuna mul oligi plaanis end paariks kuuks kirjutuslaua külge aheldada, siis midagi suurt ära pole jäänud. Õnneks on kaugete sõpradega tekkinud iganädalased sidepidamistraditsioonid. Poes, tänaval ja mu maja ees pargis on endiselt palju rahvast, mõnel nüüd küll mask ees.

Ungaris läks veidi enne meie kobarseadust läbi nn salat-seadus, mis sisaldas samuti mitut uut meedet, mille panus pandeemia ohjeldamisse on küsitav. Esiteks pikendati eriolukorda määramata ajani ning anti Orbánile vaba voli seadusi vastu võtta ilma parlamendihääletuseta. Salatisse kuulub ka luba ajakirjanikke, arste, juriste jt, kes viiruse kohta „valeinfot“ levitavad, viieks aastaks vangi panna. Teatrite juhatusi hakkavad täitma fideszlased, et ahendada „liberaalset kultuurihegemooniat“. Hiinlaste Budapesti-Belgradi megaraudtee projekti dokumendid, mis sisaldavad tõenäoliselt infot oligarhide omakasu kohta, salastatakse veel kümneks aastaks. Keelatakse passis oma soo ja nime muutmine. Ühesõnaga, nagu läks läbi meie valitsuse soov välismaalasi riigist välja saata, sai ka Orbán eriolukorra oma kasuks pöörata.“

Piret Karro, Budapest