Korruptsiooni ­kasvulava

Kevaditi tõusevad teemana ikka ja jälle koolikatsed. Lihtsalt uskumatu, kui paljud lapsevanemad tunnistavad ausalt, et paremasse kooli saamise nimel on nad omalt poolt kõik tutvused käiku lasknud, rääkinud “kellega vaja” jne.

Ja ka paljud koolid ei häbene uurida, kas mudilaste sugulaste või emmede-isside sõprade seas on just selle õppeasutuse vilistlasi. Või kuidas kavatsevad vanemad kooli omalt poolt aidata, olgu selleks siis raamatukokku ostetav diivan, rahasüst hobitegevusse või koolimaja kõpitsemine.

Mu meelest on täiesti kohutav, et ametlikult tasuta haridust pakkuv kool nõuab kümnist ning eelistab teatud suhtlus/võimuvõrgustikesse kuuluvaid võsusid. Mitte et koole ei võiks annetustega parendada, kuid sedasorti finantseerimise kohustuslikuks tegemine on inetu.

Väike geenius saab “eliitkooli” sisse nii ehk naa. Aga kui tegu on kuldsete keskmikega, siis mängib väga suurt osa, et “struktuurides on kallutatud jõud”. On solvav ja diskrimineeriv, et vabas Eesti riigis eelistatakse poliitiku last koristajamuti omale. Kas me nii ei pane tahtmatult kätt ette tulevastele, esimese põlve haritlastele? Ja miks üldse arvatakse, et Säästumarketi müüja või kodukana tegeleb oma lapsega vähem kui ülikooli õppejõud?

Nii ei tohikski koolipapasid kukalt kratsima panna, et sellise hämara mätsimise mentaliteediga koolist kasvab välja kodanik, kes peab altkäemaksu ning onupojapoliitikat normiks.