Tegijad ja nägijad

Wistinghausen oli sündmuste keskel ja samas ei olnud ka. Erinevalt Fredéni ja Ahlanderi mälestustest ei kohta me tema memuaarides juuresolija kirjeldusi ajalooliste otsuste sünnist. Need on peamiselt teiste räägitu vahendamised. See ei sõltunud niivõrd temast, kuivõrd Saksamaa hoiakust. Astus ju Saksamaa “mängu” hiljem.

Seevastu Rootsi oli Eestis toimuvast väga huvitatud ja sekkus sündmustesse aktiivselt. Fredén võib õigustatult endale lubada väljendust “kuidas me Stockholmis samm-sammult Baltikumi poliitikat kujundasime”. Hoogu tuli isegi maha võtta: “Me pidime olema aktiivsed, aga mitte nii aktiivsed, et teised riigid leiaksid, et Baltikumi eest on juba “hoolitsetud”.”

Saksamaa rolli kohta Eestis kirjutab Wistinghausen eessõnas diplomaatiliselt, et “Saksamaa püüdis seda kohustust täita “Balti riikide rahvusvahelise advokaadina” ning aitas alates 1991. aastast järjekindlalt tasandada nii Eesti kui ka Läti ja Leedu teed Euroopa Liitu”.

Kuid järgnevatel lehekülgedel on ta juba kriitilisem. Nii viitab Wistinghausen, et Saksamaa Moskva saatkonna käsitlustes aastast 1990 torkab silma “Balti iseseisvuspüüete kriitika. Neis nähti Gorbatšovi positsioonide nõrgestamist [–].” Wistinghauseni sõnul olid alles Riia sündmused 21. jaanuaril 1991 esimene kord, kui Saksa valitsus Baltikumi sündmuste suhtes avalikult seisukoha võttis.

Saksamaa ja Rootsi olid Eestis tollal konkurendid ning Wistinghausengi ei jäta kasutamata võimalusi Rootsi torkamiseks. Ta näitab, kuidas Põhjamaad kulisside taga üksteisele jalga taha panid ja võistlesid oma mõju suurendamise pärast. Stockholmis saadi “puhtjuhuslikult teada, et käimas on ettevalmistused Taani kuninganna riigivisiidiks Eestisse, mis pidi toimuma varem kui Rootsi kuninga juba kavandamisjärgus külaskäik. Pikalt mõtlemata otsustasid rootslased oma kuninga visiidi ettepoole nihutada ja said ka eestlased nõusse.”

Ilmse rahuloluga toob Wistinghausen ära ka Mart Laari seisukoha jaanuarist 1993, et “Eesti ei taha end ühekülgselt siduda Skandinaavia ja konkreetselt Rootsiga”.

Mida “vastas” Rootsi?

Meenutatakse sakslaste mitte just meeldivat rolli Eesti ajaloos. Fredén ei jäta märkimata, et aastasadu olid sakslased Eestis härrasrahvas. Ka heidab Fredén sakslastele ette liigset venesõbralikkust, mida rootslased siluda püüdsid. “Bildti erisuhe Kohliga, keda ta oli tundnud ammu enne seda, kui temast sai peaminister, aitas küll vähemalt mõneti korrigeerida sakslaste üsna venesõbralikku suhtumist Balti küsimustesse, kuid üldiselt seda kõigutada ei suutnud.”

Sama häda oli ka ameeriklastega. Fredén kirjeldab Bildti kohtumist USA välisministri James Bakeriga veebruaris 1992. “Baltivenelaste-teemalisel arutelul andis Baker üle märgukirja, mis kirjeldas USA hoiakut. See oli üsna venemeelne.” Fredén lisab, et Bildt püüdis seda kõigutada, mis osaliselt ka õnnestus. Teisal ütleb Fredén otsesõnu: “Ma ei usu, et ameeriklased oleksid teinud the right thing, kui Baltikumi poleks peetud doable’iks (tehtavaks) [–]. Baltlasi oli lihtne aidata, sest nad aitasid ennast juba ise.”

Nagu Wistinghausen, on ka Fredén vahel oma kodumaa suhtes kriitiline. Nii näiteks kritiseerib ta Rootsi välisministeeriumi rahalist abi Baltikumile. “Summad olid naeruväärselt väiksed võrreldes vajadustega ja Rootsi omahuviga, et Balti riikide suveräänsus tugevneks. Tühised olid need ka võrreldes nende summadega, mida Rootsi andis arenguabina kaugematele maadele.”

Heatahtlikku kriitikat jagub eestlastegi aadressil. Fredéni mälestused nn juulilepete kohta kuuluvad kahtlemata põnevamate sekka. Polnud ju Rootsi lihtsalt kõrvaltvaataja, vaid taganttorkija, kelle tõttu “venelased tundsid, et neil hoitakse silma peal”.

Fredén kirjeldab värvikalt, kui kähku ja pealiskaudselt Lennart Meri ja Boriss Jeltsin lepped lõpuks ära tegid. “Paldiski olid läbirääkijad peaaegu ära unustanud. Meril tuli Jeltsinile allveelaevasimulaatoreid meelde tuletada [–] Kaks presidenti olid siis püstijalu – lõunalaua ja selle saali vahel, kus allkirjastamine pidi toimuma – “teineteisele numbreid hõikunud”, kuni lepiti kokku 13kuulise likvideerimisperioodi peale. “See oli umbes nii nagu siis, kui ma Buhhaarast ehtsa vaiba ostsin, olukord tegi nii Jeltsinile kui mulle palju nalja,” ütles Meri.”

Fredén ennustabki, et Paldiskist saab Eesti tuleviku probleem. “Sarkofaag, mis hiljem ehitati, peaks olema kinni ja kindel veel palju aastaid, ent varem või hiljem tuleb see avada, lammutada ja radioaktiivne materjal deponeerida pikaks ajaks ja kindlalt [–]”.

Fredén osutab juulilepetega seoses veel ühele vähetuntud seigale. Ta kirjeldab, kuidas rootslasi hämmastas, et venelased jätsid lahkudes hävitamata nii enda käsutuses olnud sadamakaid kui ka lennuväljade maandumisrajad. “Stockholmis kaalusime me mõtet soovitada baltlastel sõjalennukite maandumisrajad õhku lasta. [–] Me jõudsime seisukohale, et nende saamine enda kätte on NATO-le vähem oluline kui Venemaale nende kaotamine.”

Suurmeeste portreed

Diplomaatidele jättis oodatult sügavaima mulje president Lennart Meri. “Ta oli omapäi kõndija ning isegi eestlase kohta erakordne individualist, kes oli sattunud tegevpoliitikasse, kuigi mitte just vastu tahtmist,” kirjeldab Wistinghausen. Fredén lisab: “Nii nagu paljud Balti poliitikud, armastas ta paradokse, irooniat ja võllanalju. Ja ta rääkis pikalt – kaks tundi neljasilmavestlust Eesti presidendiga ei olnud midagi ebaharilikku.”

Kõrgelt hindas Wistinghausen ka Arnold Rüütlit. Viimase kõnet detsembris 1990 Moskvas Rahvasaadikute kongressil kiidab ta ülivõrdeis: “Rüütli kõne on üks neid suuri poliitilisi kõnesid, mis sel murrangulisel kümnendil põhjapoolkeral peetud. Austus, millega olen Rüütlisse alati suhtunud, põhineb muuhulgas ka sellel kõnel.” Wistinghausen heidab ette Rüütli alandavat kohtlemist oktoobris 1992, ent lisab: “Minul on kogu aeg olnud kahju, et Rüütel ei tunnetanud seda nähtavasti ise ega teinud otsust poliitikast päriselt lahkuda, vaid leppis järgnevatel aastatel teisejärguliste poliitiliste rollidega.”

Edgar Savisaar jättis kõigile vastuolulise mulje. Ahlanderi kirjeldus temast kehtib ka praegu: “Oma füüsilise tugevuse ja tahtejõuga võtab ta otsekohe terve toa enda alla. Tema silmad kiirgasid sihikindlust, otsustusvõimet – ja usaldamatust. [–] Peale selle kohutab tema jämedavõitu olemine ja huumorivaesus ka tema võimalikud liitlased eemale.”

Ahlander on kirjeldanud Savisaart ka 1991. aasta 20. augusti eelõhtul. “Kas Rootsi tunnustaks Eestit, küsis ta mult korduvalt. Lõpuks küsis Savisaar: “Kas teie minu asemel kuulutaksite nüüd Eesti iseseisvaks?” [–] Tol õhtul ma siiski kõhklesin. [–] Minu kõhklus – ja Savisaare mure – oli seotud kättemaksuga, mis võinuks Baltikumile sel karmil ajal osaks saada.”

Ka Wistinghausen jagab Ahlanderi arvamust Savisaare kohta: “Oli omajagu traagilinegi, et see mees ei etendanud Eesti poliitikas oma võimetele vastavat rolli küllap ka seetõttu, et ta polnud ilmselt meeskonnatööks suuteline ega suutnud enda kõrval kedagi pikemalt taluda.”

Ehk kõige ootamatum seik memuaarides on Wistinghauseni tutvus Vladimir Putiniga, mis sai alguse jaanuaris 1991. “Gorbatšovist ei arvanud Putin küll midagi head, kuid teisalt kõlas tema jutust teatud vastuseisu Balti riikide impeeriumist lahkumise suhtes.” Vastumeelsust eestlaste suhtes hoovas Putinist ka kohtumisel Peterburis novembris 1991. “Putin rääkis, et Eesti venelaste juhid käivad pidevalt tema juures kurtmas, kui hirmul nad oma eluolu pärast on.” Ja ta palus Wistinghausenil “Eesti poolt talitseda”.

Wistinghausen meenutab ka naljakat lugu, kuidas Putin külastas esimest korda kaubamaja KaDeWe toidukaupade osakonda ja “polevat oma silmi uskunud”. Nagu parimas anekdoodis…