Kõrvaltvaataja pilguga
Jaan Toomiku isikunäitus “Turist”
Vaal galeriis 26. novemberni 2011
Jaan Toomiku loominguline biograafia on laiahaardeline – see sisaldab peale video, mis on talle maailmas enim tuntust toonud, ka performance’eid, installatsioone ja muidugi maali. Viimastel aastatel on ta paralleelselt maalimisega pöördunud kinematograafia poole – tal on valminud kaks lühimängufilmi.
Meediumi valik on enamasti sõltunud tööde sisust. Maal on olnud Toomikule tema enda sõnade kohaselt teistest palju intiimsem väljendusvahend: “Video kui meedium on iseenesest selline... distantsi pealt. Isegi kui sa teed väga räigeid asju kas või iseenda suhtes, siis see meedium loob teatud distantsi vaataja seisukohalt. Või meediumi ja sinu, looja vahel. Aga manuaalse puudutuse kaudu, maalikunstis, on see märksa intiimsem, isegi kui sa teed pehmemaid ja neutraalsemaid teemasid, siis mingi fluidumi või käekirja kaudu oled sa ikkagi vaatajale paljastatud. Video nivelleerib selle, ta on kiretum. Kui sa vaatad isegi räigeid dokfilme, on seal mingi kiretus sees.”
Oma loomingus on Toomik käsitlenud paljusid teemasid, kuid ometi leidub seal midagi läbivat – inimeseks olemise ahistav piiratus –, mille juurde on ta ikka ja jälle tagasi pöördunud. See annab tunnistust kunstniku sisemisest vajadusest jõuda asjade olemuslikkuseni, aga kaude ka sellest, et tegemist on kunstnikuga, kelle tarvis kunst ei ole meelelahutus või mäng, vaid väga valuliselt aus ja eksistentsiaalne protsess, omamoodi modus vivendi.
Toomiku kunst on olnud suuresti autobiograafiline, ta töötab isiklike läbielamistega. Selle väljund on tal lakooniline ning selgelt fokuseeritud kontseptsiooniga, olgu siis tegemist video või maaliga. Inimene on selles ilmas koos kõigi oma küsimuste ning probleemidega üksi ning tõenäoliselt ei tarvitsegi ta neile küsimustele vastust leida. Jääb ainult küsimusepüstitus.
Üks oluline teema on Toomikule olnud enesepositsioneerimine inimsuhete võrgustikus, selle kõige eksistentsiaalsemates seostes. Toomikul kui kunstnikul ei ole selleks mitte rahvuse või riigiga seostuv ega ka mitte mingi üldisem sotsiaalsete suhete võrgustik. See paiknemise küsimus on tal väga intiimne ning just selle vahetu isiklikkuse tõttu ka universaalne, töödes kasutatud kujundite lihtsusest ning lakoonilisusest tulenevalt kõikjal mõistetav.
Ent praegune näitus Vaalas annab selget tunnistust kunstniku autoripositsiooni muutustest. Kui tavaliselt on Toomiku loomingut analüüsides kasutatud selliseid märksõnu nagu “äng”, “valuline sisekaemus” jne, siis täna võime täheldada tema distantseerumist kõigest sellest. Mingis mõttes on see suurema vahemaa loomine isiklikult läbielatu ning töödes kujutatu vahel. Põhimõtteliselt viitab sellele ka näituse nimetus “Turist”. Eks huvireisija, kui seda sõna sobib siin nüüd kasutada, ole nähtava ning kogetava suhtes enamasti ikka vähemal või rohkemal määral vaatleja positsioonil. Ilmselt võiksime Toomiku puhul praegu rääkida isegi teatud võõrandumisest ümbritseva suhtes, mida tema varasemat loomingut silmas pidades võiks tõlgendada kui enesesäästlikkust.
Vaalas on eksponeeritud viis sel aastal valminud suureformaadilist maali ning üks uus video. Ühelt poolt annavad need tunnistust sellest, et kunstnik on jätkuvalt otsimas uut, täiuslikumat rahuldust pakkuvat väljenduslaadi, kuid samas kinnitavad ka seda, et tegelikult on Toomik juba tükk aega tagasi leidnud talle selgelt omase maalikeele ning ökonoomse värvivaliku, mida on aastatega suutnud üha efektiivsemaks muuta. Seetõttu talletuvadki sellest väljapanekust mällu ennekõike “Kohtumine sõbraga Marfas (Texas)” – ilmselt selle näituse üks intrigeerivama lahendusega maale – , sürrealistliku alatooniga”63. kilomeeter” ning “Puhkehetk”. Kaks ülejäänud maali – “Turistid” ja “Otse paradiisi” – on märksa koloriidirikkamad. Mingis mõttes on kõik eksponeeritud maalid omamoodi kunstniku fantaasiapildid, mõtteis loodud reaalsuse kujutused. Aga kuidas teisiti selle paradiisiga olla saabki.
Seevastu eksponeeritav video “Jooks” on filmitud Haapsalu lähedal vanal mahajäetud lennuväljal. Sama reaalsed nagu videos nähtavad kolm radiaalselt paiknevat angaari on ka need helid-kajad, mis kaiguvad vastu jooksva Toomiku sammudest. Väga lakooniline ja efektne töö, mida võib julgelt arvata kunstniku parimate videote hulka. Kes tahab, võib siin leida tõlgendusteks mitmeid võimalusi. Ise jätaksin selle sedapuhku vahele,kuna nii mitmetähenduslikus töös ei saa ükski interpretatsioon ainuvõimalik olla.
