Kaader filmist “Prometheus” (foto: Twentieth Century Fox Film Corporation)

“Prometheus” 3D
Režissöör Ridley Scott
Osades Charlize Theron, Noomi Rapace, Michael Fassbender, Idris Elba, Guy Pearce jt.
8. juunist kinodes üle Eesti.

Ütlen kohe alustuseks ära, et Ridley Scotti revolutsiooniline ja erutav “Tulnukas” (“Alien”, 1979) on minu arvates üks kõigi aegade kõige paremaid õudusfilme. Tänu režissööri rafineeritud lähenemisele on hirm, löga ja ehmatused selles filmis ülendunud kunstiks. Mõistagi pole ka vähetähtis, et Scott tõi “Tulnukas” filmisõprade ette kõigi aegade esimese võimsa naissoost action-kangelase, leitnant Ellen Ripley (Sigourney Weaveri esimene suur roll, mis pani aluse kogu ta karjäärile). Naise, kes ei ole ohver. Ilma push-up rinnahoidja ja võrgutavate maneerideta leitnandi, kes on ennekõike inimene (lihtsalt kick-ass tulirelvadega varustatud inimene), keda tavalistest löömameestest eristab midagi väga olulist – emainstinkt, empaatia, ülim naiselik jõud.

“Tulnukas” elab tütre järele igatsev Ripley oma emalikud tunded välja kassi peal, õnnestunud järjefilmis “Tulnukad” (“Aliens”, James Cameron, 1986) hoolitseb ta Newti nimelise kasulapse eest. Sarja kolmandas osas, David Fincheri debüütfilmis “Tulnukas3” (“Alien3”, 1992) asub Ripley kõhtu elama tema vaenlane, jõle tulnukas ise, ja tal hakkab selle olendiga tekkima teatav teineteisemõistmine (sugulased ikkagi). Jean-Pierre Jeunet’ “Tulnuka taassünnis” (“Alien: Resurrection”, 1997) on kloonitud Ripleyl juba tulnukate vastu tunduvalt soojemad tunded kui julmade ja ahnete inimeste vastu.

Võrreldes Scotti taktikaga ehitada pinget ehmatuse, ootusärevuse ja klaustrofoobilise tegevuspaiga kaudu, sisaldavad kõik kolm järge rohkem madinat ja vägivalda. Kui Scotti ja Cameroni filme väärtustatakse kõrgelt, siis Fincheri järjefilm on üldjoontes alahinnatud. Nihilistliku, isegi vaatajat karistava alatooniga “Tulnukas3” saatis tohutu hulk skandaale – operaator tuli välja vahetada, stsenaarium muutus võtete ajal tohutult, lõpuks keeras Fincher produtsentidega niimoodi tülli, et montaažiruumis töötati juba ilma temata. “Tulnukas3” ei allu tavapärase järjefilmi reeglitele ja ei jäta kuigivõrd palju otsi lahti, kust oleks võimalik üldse edasi minna, sest Ripleyst saab seal (olles ise otsekui pühast vaimust tulnuka poolt “rasestatud”) inimkonna lunastaja.

Jean-Pierre Jeunet’ lavastatud neljas osa on kvadroloogia kõige nõrgem ja maitsetum. Kuid läbi nelja filmi on huvitav jälgida seda, kuidas iga osaga disainitakse tulnukat Weaveri väljanägemisega sarnasemaks, nad muutuvad otsekui peegelolenditeks ja lähenevad veidral moel teineteisele.

Ridley Scotti värske “Prometheus” on mõtteline eellugu “Tulnukale”. Filmi tegevus toimub käesoleva sajandi lõpus, mil antiikmütoloogiast tuntud Prometheuse nime kandev uurimislaev viib teadlaste grupi reisile läbi universumi, et uurida võimalikke eluvorme Maa-sarnasel planeedil. Kohapeal selgub, et avastatu pole ohtlik mitte ainult neile endile, vaid kogu inimkonnale. Peategelasteks on teadlane Elizabeth Shaw (Noomi Rapace), laeva üdini kuri juht Meredith (Charlize Theron) ja robot David (filmi parim roll Michael Fassbenderilt). Titaan Prometheus oli mütoloogia kohaselt väga tark, ta nimigi tähendab “ettemõtlemist”, ja tema tõi (õigemini varastas taevast) inimkonnale hindamatu kingi – tule, ning sai selle eest talumatute piinade osaliseks. Mõistagi peab sarnaselt titaaniga ka “Prometheuse” meeskond otsustama, kas ohverdada end Maa säilimise nimel.

Me saame teada, mis juhtus enne “Tulnukat”; kust vaenulik liik – sisuliselt massihävitusrelv – pärineb, siduvaks tegelaseks ongi üksnes seesama võluv, limane ja vintske olend. Sarnaselt eelkäijatega mängib ka “Prometheus” huvitavalt emaduse teemaga, nimelt õnnestub Elizabethil jääda rasedaks nii, et tema kõhus hakkab paisuma ebamaine monstrum. Naine teeb endale ise abordi ja jätab hirmuäratava tulnuk-loote opituppa surema, kuid hoolimata sellest päästab mõne aja pärast kaheksajala sarnane kahesooline olend oma “emme” elu.

Paljud psühhoanalüütilised (ja eriti meeste hirmudel mängivad) motiivid, mida on sarja varasemate filmide osas välja toodud, kehtivad ka “Prometheuses” – tulnukal on eri arengufaasides endiselt kahekordsed väljaulatuvad lõuad (falliline sümbol), temas sisaldub vagina dentata kontseptsioon (hammastega vagiina, kastratsioonihirm), ta on kahesooline, saab “penetreeruda” ka meestesse, neid “rasestades” jne.

Omal moel on kõigis filmides “Tulnukast” “Prometheuseni” välja nii paras annus feminismi kui ka hirmu nn koletu naiselikkuse ees, lihtsalt tänasel päeval mõjub kahe jõulise naispeategelasega sci-fi õudusfilm tunduvalt vähemrevolutsiooniliselt kui mõni aastakümme tagasi. Ka hirm keha üle kotrolli kaotamise ees, vastuolud ning sarnasused inimese ja roboti vahel ja mingi laiem, abstraktsem tõdemus sellest, et lõpu ajad on tulemas, on teemad, millega varasemad “Tulnuka” filmid on juba üsna põhjalikult tegelenud. Uueks motiiviks on “Prometheuses” vaid ambitsioonikas ja tüütuvõitu mäng küsimustega religioonist ja inimkonna loomise tagamaadest.

Filmi visuaalne pool on aga teostatud ülistiilselt, grandioosselt ja tehniline tase on absoluutselt jahmatav – seda isegi niisugusel määral, et esimeste vaatamiskordadega sisulisi puudujääke tähele panna pole lihtsalt võhma. Hinge “Prometheuses” ei ole, aga kõike muud on küll, ikka kohe täie raha eest.