Eestlastest vanemate poeg, Los Angeleses sündinud ja NYCis (kuri)kuulsaks saanud kunstnik, kes ei maali ise oma maale; kunstnik, „keda kõik mäletavad, aga kellest keegi ei räägi“, nagu möödunud aastal kunstiportaalis Artsy ilmunud artiklis seisis, elab juba aastast 1996 vaheldumisi Roomas ja New Yorgis. Tema palgal on kümmekond abilist ja Kostabi stuudiost väljub aastas 500 ja 1000 maali vahel. Lisaks hulganisti graafikat ning aeg-ajalt ka skulptuure, mille hind võib küündida 300 000 dollarini. Üks selline, pronksist „Eternal Embrace“ asub Ameerika Ühendriikides Texases, teine avatakse aprillis Itaalia linnas nimega Terni. Kaks kallistavat ja äratuntavas Kostabi laadis figuuri on kunstniku kingitus „armastajate linnale“, kus sündis Püha Valentinus. Kink, mille tootmiskulud peab siiski katma umbes 100 000 elanikuga linn, kuid millest Kostabi paneb enda taskusse ainult „vaimse rahulduse“, „au“ ja „kuulsuse“.

Kui ühel märtsi keskpaiga õhtul Rooma suurima väljaku Piazza Vittorio ääres asuva Kostabi korteri uksekella lasen, ongi kunstnik just naasnud kohtumiselt Ternis. Kell on kaheksa ja Roomas tibutab vihma. „Hi Kadri!“ kostab Via Ricasolil Kostabi rõõmus hääl. Eesti keelt Kostabi ei räägi, kuigi kuulen tema suust kahe päeva jooksul korduvalt eestikeelseid sõnu ja lauseid. „Moos“, „pannkoogid“, „kas sul on kõht tühi“, „ema“.