PUNK KUI TOORES TEGU: muidu leebe olemisega Marko Raat lubab oma teatridebüüdis minna füsioloogiliseks, rämedaks ja rõvedaks. Laura Kallasvee

Täpselt nädala pärast - 7. oktoobril - algab Von Krahli teatrisaalis rokenroll. Esietendub tükk “Ainult võltsid jäävad ellu”, mis räägib punklegend Sex Pistolsi eluloo abil pungist. Etendusega debüteerib lavastajana varem filmirezhissöörina tuntud Marko Raat.  

Kust sul tekkis mõte hakata tegema pungi ja Sex Pistolsi teemalist etendust?

Punk on mind alati huvitanud, ta tähendab minu jaoks täielikku kompromissitust. 70-ndatel oli punk väga selge ja arusaadav – ühiskonnas oli hästi palju tabusid ja piisas suhteliselt lihtsatest šokeerimistest, et endast märku anda ja tabusid puudutada.

Aga, mis võiks punk täna olla? Täna, kui võid ükskõik mida teha ja see ei lähe enam kellelegi korda, kui šokist on saanud väikekodanluse lõbu. Mind huvitas, mis on tänapäeva noorte võimalus, kes tunnevad  raevu jõuetust ja samas teavad, et igasugune nende mässukatse sumbub kusagil kaubanduses. Nad saavad aru, et midagi on valesti, et neile miski ei meeldi. Aga nii, kui nad midagi ütlevad või teevad, on see paari kuu pärast ära vormistatud, kaubaks tehtud, naeruvääristatud ja kellelegi kasulikuks muudetud. Tekkiski huvi, et kas me suudame Von Krahli teatri laheda kambaga leida selliseid tegevusi, mis ei oleks mitte kellelegi kasulikud.

Konkreetseks aluseks selle teemaga tegelemisel sai siis võetud Sex Pistolsi nimeline punkbänd, kes on natuke enamat kui lihtsalt bänd – neil oli kana kitkuda hetkeoludega, ühiskonnaga, üksteisega. Nad ei teinud ühtegi kompromissi.

Kust materjal pärit on?

Alguses oli mul see illusioon suurem, et dokkfilmidest on võimalik rohkem materjali maha kirjutada. Aga töö käigus on järjest rohkem dokkmaterjali välja lennanud ja punkaktsionismi asemele tulnud. Trupp on aidanud palju ebaolulist välja visata. Et oleks ikka punk, mitte ajalootund punksaurustest.

Palju selles ikkagi on Sex Pistolsi lugu?

Päris palju – poisid ja tüdrukud on kõik konkreetse pilli selgeks õppinud ja nende rollidel on reaalsete inimeste nimed. Võtmestseenid – bändi kogunemine, esimene kontsert, viimane kontsert, tülliminek, jõulupidu, legendaarne intervjuu BBC-le ja Nancy ja Sidi traagiline armastuslugu – on kõik olemas. Kes midagi Sex Pistolsist teab, sellel võib päris huvitav olla vaadata, kuidas me neid täna tõlgendame.

Aga sellel, kes Sex Pistolsist midagi ei tea?

Tema jaoks on see punk siin ja praegu. Ja see ongi tegelikult peamine.

Kui palju sul see idee ja materjal lavastamise käigus muutunud on?

Selle tüki saatus on olnud, et ta on veninud väga pika aja peale. Me alustasime eelmise aasta sügisel, aga kuna Von Krahl on viimasel ajal olnud niivõrd edukas, siis nad on kogu aeg “Luikede järvega” reisimas käinud, vahepeal oli ka “Eesti ballaadid”, ja nii on prooviperioodi mitmenädalased kuni mitmekuulised pausid vahele tekkinud. Ja kuna tegu ei ole valmis näidendiga on täiesti loomulik, et see võib lausa iga prooviga muutuda. Olles ise algmaterjali kokku kirjutanud, on sageli raske seda distantsilt vaadata, trupp on siis palju häid korrektiive välja pakkunud.  Jutustamist on järjest vähemaks jäänud, tegu ise on olulisemaks muutunud. Nagu ütles Sid Vicious: ma ei mõtle mitte kunagi, ma teen. 

Kas sa ise oled punkar olnud?

Ei ole. Minu ajal oligi see häda, et punk oli muutunud trendinähtuseks, ma sain juba teismelisena aru, et see on riidepood. Aga võib-olla olin ma loll või arg.

Üldiselt on punk kui toores tegu mulle sümpaatne. Kui kasvõi lühikeseks ajaks suudetakse ennast kehtestada ja kõigele vilistada, siis on see hea.

Sa oled filmirežissöör. Kuidas on esimest teatritükki teha, mida sa õppinud oled?

Hästi uus, huvitav ja kohutav. Õppinud olen seda, mida teatris õpitakse – tööd näitlejaga, dramaturgiat, analüüsi. Ehk kõike seda, mida ainult paberil teha ja raamatust õppida ei saa.  Krahli teatris on kõike kogenud ja väljakujunenud isiksused, väga küpsed ja intelligentsed kunstnikud, kellega koos töötamine on õpetlik ja raske. Väga intensiivne kogemus.

Kas sa mõnes teises teatris oleksid nõus midagi lavastama?

Miks mitte. Aga Krahl on väheseid kohti kuhu saab niivõrd abstraktse ja segase ideega minna, nagu mina läksin. Rääkimata sellest luksusest, et sa isegi ei pruugi alguses teada,  kuidas seda teha. See on pigem labor, mitte tavaline teater oma lavastuste tootmise kohustusega. Seal toimetavad  loomingulised inimesed, kes juhuslikult on ka professionaalid, mitte vastupidi. Nende tingimus on ainult see, et algidee peab neid endid ka huvitama ja innustama, ja sellega ma ilmselt löögile pääsesingi.

Kas sa ise teatris käid?

Käin jah, päris palju.

Mida sulle vaadata meeldib ?

Mati Undi asjad meeldivad ja ma pean Mart Kangrot üheks huvitavamaks nähtuseks, mis kohalikus teatrimaailmas on toimunud. Von Krahli teatris toimub pidevalt midagi huvitavat.

Ma tean teatrist suhteliselt vähe ja klassikaline teater mind nii väga ka ei huvita. Sex Pistolsi etenduses ongi soov tuua teatrilavale sellised nähtused ja aktsioonid, mis mind isiklikult on kunstimaailmas erutanud, ja panna need kokku teatri väljendusvahenditega. Aktsioonid ja šokid, mis  on iseenesest võimsad , kuid lühikese mõjujõuga. Aga teatri võimuses on neid pikendada;  ühendada ja seostada loo jutustamisega.

Tavalise teatriga seostatakse alati teatritinglikkust. Sellega aga lõikab teater end väga paljust mängulisest ära. Meid huvitas vastupidine tee – minna hästi füsioloogiliseks, nii rämedaks ja rõvedaks kui me suudame teatri kontekstis minna. Iga laps teab, et kõige mõnusam on vee ja toiduga mängida. Selles on oma vabastav power, aga täna on kogu rämeduse ja rõveduse monopoliseerinud kõiges mõõdukas ja ohutu meelelahutustööstus, näiteks Meie Mees, Politseikroonika jne. Selleks, et täna midagi teha, mis puudutaks või šokeeriks nagu punk seda omal ajal tegi, tundub olevat ainus võimalus minna enda kallale, vaadata iseenda taluvuse piire.

Kes peaks “Ainult võltsid jäävad ellu” vaatama tulema?

Me ropendame seal natuke, nii et 14 on alumine vanusepiir. Tükk sobib kõigile, kes janunevad  puhta kunsti ja live muusika järele. Pealegi on Krahli teater end sel suvel juba „Eesti Ballaadidega“ eduka muusikaliteatrina tõestanud.

Ahjaa, ja enne etendust süüa ei soovita, sest meil pakutakse palju suupisteid. (Itsitab kahtlaselt.)

Marko Raat (1973)

on lõpetanud TPÜ filmirežii erialal1 998. Teinud lühifilme, dokke, telesaateid ning osalenud näitustel videokunstitöödega. Täispika mängufilmi debüüt "Agent Sinikael" (2002). Veel filme: dokk "Esteetilistel põhjustel" (1999), lühifilm "Sviit kahele" (2003).

"Ainult võltsid jäävad ellu" on Raadi esimene lavastus teatris.

PISTOLSI HETKED

1975. Londoni riidekaupluse Sex omanik Malcolm McLaren paneb poes aega surnuks löömas käinud või seal töötanud neljast noorest mehest - Steve Jones (kitarrist), Paul Cook (trummid), Glen Matlock (bass), John Lydon, kes ristiti inetu hambarea tõttu Johnny Rotteniks (vokaal) – kokku bändi ja nimetab nad müügil oleva T-särgi-kirjade järgi Sex Pistolsiks (SP). Varastatud pillidega noorukid annavad oma esimesed lühikesed ja lärmakad kontserdid.

1976. SP kogub kurikuulsust kontsertuuril. Plaadifirma EMI sõlmib SPga lepingu ja saadab nad viimasel hetkel teleintervjuust äraöelnud ansambel Queeni asemel Bill Grundy talk-showsse intervjuud andma. Grundy provotseerib punkareid rõvetsema ja bänd vastab otsesaates ropendamisega. Inglise konservatiivne publik läheb roppustest marru. Ajalehed nõuavad bändi keelamist.

1977. Pundist lahkub Matlock. Tema asemele tuleb SP kontserditel märatsemisega hiilanud fänn Sid Vicious. Ta ei oska bassi mängida ega õpi seda elu jooksul kunagi. Bändi kolmas plaadifirma Virgin annab välja ainsaks ametlikuks albumiks jäänud plaadi „Never Mind the Bollocks, Here’s the Sex Pistols”.

1978. SP lendab USA-tuurile. Kontsertreis kestab vaid 14 päeva – Rottenil on bändikaaslastest ja manager McLarenist villand ja ta lahkub. SP on läbi. Sid Vicious keskendub heroiini-karjäärile ja jääb pruudi Nancyga – groupie, kes esiotsa lõi ebaõnnestunult külge Rottenile – USAsse. Oktoobris leitakse paarikese hotellitoast Nancy pussitatud ja verest tühjaks voolanud laip. Mõrvas kahtlustatuna vahistatakse Sid.

1979. 1. veebruar McLaren maksab kautsjoni ja Sid vabaneb vanglast Sidi. Tema ema, kes muretseb, et poeg võidakse narksi pärast uuesti arreteerida, ostab Sidile tänavalt ise heroiini. Järgmisel hommikul on Sid surnud. Üledoos.

1988. Esimesel Rock Summeril esineb ansambel P.I.L. –John Lydoni pärast-Pistolst-bänd. Eesti esipunkarile Villu Tammele avaneb võimalus kohtuda oma suure iidoliga. Villu läheneb Lydonile lava taga, kuid on selleks ajaks liiga purjus, et artikuleerida ühtki inimkeelset lauset ning ta oksendab iidolist paari meetri kaugusel põrandale. 

1996. Lydon, Cook, Matlock ja Jones taasühinevad Sex Pistolsina kontserttuuriks. Kriitikud hinnang esinemistele: „paksude keskealiste valgete meeste kusine karaoke-show”.

2000. Esilinastub SP-dokumentaal „The Filth and the Fury”, milles Sidi meenutav John Lydon valab pisaraid. Filmi esiõhtul Eestis – PÖFFi raames, Sakala keskuses – arreteeritakse enne esimesi filmikaadreid kinosaalis märatsev, karjuv ja paarile saalisistujale vastu hambaid virutanud alla-20-aastaste punkarite kamp.

2004. John Lydon osaleb teleshows „I’m a Celebrity...” (briti „Dzhunglistaar”). Ta kihutatakse showst minema tänu ropendamisele.

Siim Nestor