Kreatiivmootori nõudmised enesele on kasvanud
Kõigest kahekesi (Roomet Jakapi – vokaal ja Allan Plekksepp – kitarr, bass, elektroonika) alustatud bänd on praeguseks kasvanud tervelt kaheksaliikmeliseks ning sinna kuuluvad lisaks Roometile ja Allanile ka Eerik Hanni (elektroonika, visuaalid), Harri Altroff (süntesaator, bass), Maria Lepik (saksofon), Ingrid Aimla (löökriistad), Kaur Garšnek (soolokitarr, süntesaator) ja Madis Paalo (trummid).
Areeni kolmele küsimusele vastavad bändiliikmed Eerik Hanni, Roomet Jakapi ja Allan Plekksepp üheskoos.
Kas Kreatiivmootor on paradoksaalne bänd?
Kreatiivmootor ise on intuitiivne loomeüksus. Paradoksid tekivad vististi kuulaja kõrvade vahel. Ehk ongi paradoksaalne pigem Kreatiivmootori retseptsioon kui bändi seesmine loomus. Meid on peetud naljakaks, aga on ju naer esimeseks reaktsiooniks, kui inimene kohtab seninägematut ja muidu kuidagi reageerida ei oska.
Edasi tulevad hirm, viha, eitamine või kuidas need faasid ongi. Tõsi, on ette tulnud sooritusi, mida tagantjärele võib ehk käsitada katsetena mõistuse ja keele piire kombata või ületada, aga mõistuslikust raamist ei saa nõnda välja astuda – see on küll mõneti paradoksaalne. Näiteks väide “ma olen irratsionaalne” on enesele vasturääkiv, sest tõenäoliselt saab seda väitena esitada vaid ratsionaalne olend. Eks muuhulgas ole me igasugu veidrusi kuuldavale toonud, aga lõpuks on need veidrused ikka kuidagiviisi kaalutletult kombineeritud.
Kas Kreatiivmootori tegevus on aktiivne või reaktiivne?
Bändis seesmiselt on mõlemad suunad esindatud – mõned liikmed on aktiivsemad, teised reaktiivsemad – olenevalt kontekstist. Bändile tervikuna peale vaadates tuleb tõdeda, et esineb sesoonsust – aktiivseid ja repassiivseid perioode. Ses mõttes, et kui toimleme, siis üsna intensiivselt, eelkõige sisemisist vajadusist tulenevalt, aga märgatava osa ajast passime niisama, peatades pilgu ümbritseva vaikelu pealuuaukudel. Põhiline on minek, igasugu suundades, küll ringi vahtides ja kuulatades, aga siiski mootori enese kreatiivsest pöörlemisest johtuv kulg. Mootoril on erinevad olekud, sealhulgas jõudeolek. Küte, tõsi küll, võib tulla igalt poolt. Kahtlemata sõltume me muusikalisest keskkonnast, nii kohalikust kui rahvusvahelisest, bändiliikmete kuulamiseelistustest jne, ning reageerime sellele mitmeti, ent esmane on seesmine liikumisalge. Üks on selge – Kreatiivmootor ei ole reaktiivmootor. Aga jah, kui juba liigume, siis paljudes suundades korraga.
Kas KM-il on ka oma minevikutaak?
Minevikus oli rohkem kergust ja kergemeelsust kui taaka, mis sellest sappa rippuma jäi. Taak on nagu sulav tõrv suvisel tänaval ja väljakutse on sellesse mitte takerduda, lükata oma käru edasi ja püüda meeles pidada, et oluline on ikka see, mis ees ootab. Tuleb konstrueerida päevakohaseid tulevikke ja olevikke. Taak on ehk kuskil siiski olemas, s.t nii meis kui ka kuulajais. Meil on varasemast külge jäänud teatud maine, võib-olla teatud koht külamaastikul, pigem aia taga kui sees, on ere mälestus vahetust ja süüdimatust katsetamisest bändi algusaegadel, siin-seal terendab läbikäidud radade aegamööda rohtu kasvav võrgustik. Ent see kõik muutub, nii maine kui koht maastikul, lähenemine muusikale muutub teadlikumaks, nõudmised enesele kasvavad, vanu radu pidi kolada saab üksnes uues kuues, valminud lugude ja üllitiste juurest kisub juba sootuks mujale. Nii et see taak – kui see on üldse taak – ei ole tegelikult raske kanda. Elame tulevikus.
