06.06.2008, 00:00
Kremli halastamatu portree
Staar-ajakirjanikust Venemaa-uurija Edward Lucase trump pole isegi mitte värvikad detailid, vaid pädevad kokkuvõtted, leiab Argo Ideon.
Edward Lucas
“Uus külm sõda”
Tõlkinud
Marek Laane. Varrak, 2008.
245 lk.
Vene võimukeskuse
asumine Kremlis on seesama, kui Briti valitsus istuks Toweris või
Prantsusmaa oma Bastille’s, kirjutab Economisti ajakirjanik Edward Lucas
oma 240-leheküljelises Venemaa analüüsis. Seda tüüpi
tähelepanekuid jagub kogu raamatusse – Lucas kogub,
süstematiseerib ja üldistab tänase Venemaa kujunemise tausta
nii, nagu saab teha ainult inimene, kes on aastaid ja isegi aastakümneid
selleks mõtteid kogunud.
Eesti lugejale on Lucas kahtlemata
juba tuntud autoriteet, ning seda mitte õigustamatult.
Tegemist on pädeva ajakirjanikuga, kes tõepoolest tunneb huvi
Euroopa idaosas toimuva vastu ning omab sel alal ühena vähestest
soliidset pagasit. Sealjuures on temast saanud suur Eesti sõber ning
teinekord ka kriitik. Nii peab ta oma raamatus Ansipi valitsuse tegutsemist
Eesti “pronksiöö” ajal parimal juhul bravuurseks ning
märgib üsna kümnesse tabades, et Eesti valitsuse
päästis suurematest jamadest üksnes Venemaa kolossaalselt
ülepingutatud reaktsioon.
Ennustus osutus
täpseks
Peab tagantjärele ütlema, et Lucasel
on õigus seda öelda: juba 2007. aasta aprilli algul, s.t ligi kuu
aega enne pronksiööd rääkis ta Ekspressi pikemas usutluses,
et peamine kahju Eestile kuju liigutamisest on kogutud poliitilise kapitali
kulutamine Läänes, sest vaadatakse, et Eesti on riik, mis peab
Venemaaga ülejäänud Euroopa jaoks ebavajalikke lahinguid.
Ilmselt on Edward Lucas üldse üks väheseid
mõjukaid lääne avalikkuses kõnelejaid, kellel on
Ida-Euroopa arengust, selle kujunemisest ja tänasest seisust väga hea
tervikpilt. Ida-Euroopa ei ole seal seksikas teema kunagi olnud, veel 2004.
aastal ja hiljemgi domineerisid Londoni kõmulehtedes lood sellest,
kuidas kohe-kohe hakkavad saabuma kahekorruselised bussid vaeste poolakatega,
kes imevad end Briti sotsiaalabisüsteemi külge. Muide, sellest, et
idaeurooplasi on tänaseks märgatud, räägib kõige
paremini hoopis värske menuarvutimängu “Grand Theft Auto
IV” loojate valik teha peategelaseks idaeuroopa immigrant.
Lucase raamatu struktuur on päris loogiline, ta räägib algul
Putini võimulesaamisest, tema lähikonnast ja toonasest Venemaast,
ning siis vaatleb nüüdseks vahetunud presidendi aegseid muutusi ning
Venemaa toimetamist eri valdkondades: dissidentide tagakiusamist, gaasitorude
kasutamist poliitilise relvana, sõjalisi huve, lääne enda
segadusi ja eksirännakuid Venemaaga suhtlemisel.
Karmid hinnangud
Kas ta teeb olulisi maailmaajaloolisi
avastusi? Minu meelest mitte. Palju sellest materjalist on Eesti lugejale
kindlasti tuttav, nii meie ajakirjanduse kaudu kui eriti veel nendele, kel on
olnud püsivust jälgida Venemaa telekanalitest sealse poliitika
kujunemist, vähemal selle ajani, kui veel eksisteeris “vana”
NTV, too Kremlist sõltumatu telekanal, mille pühapäevast
Jevgeni Kisseljovi mammutsaadet oli lihtsalt võimatu
ignoreerida.
Lucas võtab hulga neist stooridest meisterlikult
kokku poolel või ühel leheküljel, mis on juba iseenesest
saavutus. Olen ammu mõelnud, et lühidalt mingi skandaali või
sigaduse olemust kirja panna on kadestamisväärne oskus – eks
proovige näiteks kolme lausega öelda, mis õieti on nn
maadevahetuse juhtumi point.
Ma usun, et Eesti keskmisele lugejale
ei valmista mingit probleemi ka minna kaasa Lucase üpris karmi suhtumisega
Vene tänasesse
võimu. Ta ei kritiseeri mitte loosungite, vaid faktide abil. Samas,
olles näinud mõnda teleklippi, kus Venemaa teemal debateeritakse
Lucase osalusel, paistab ta välja radikaalina, kellele enamasti
vastukaaluks otsitakse mõni pehmem- pragmaatilisem tegelane.
Näiteks BBC programmis “Newsnight” debateerisid omavahel Lucas
ja Kings College’i sõjandusprofessor Anatol Lieven. Viimane
rääkis rohkem sellest, et tuleb ikkagi Venemaaga hästi läbi
saada, ning Lucase “külm sõda” on ülepingutatud
väljend – tänane Venemaa ei taha ju enam maailmarevolutsiooni
ja Briti saartel kommunistlikku võimu kehtestada.
Lucase
raamatu seda tüüpi kriitika lähtubki ilmselt eeldusest, et jah,
Venemaal tõepoolest ei ole demokraatiat, tõepoolest Vene
parlamendivalimised olid farss, tõepoolest ei ole Venemaal mingit
sõnavabadust, kuid pragmaatilisest seisukohast tuleb Moskvaga ikkagi
asju ajada, osta neilt gaasi, mida mujalt ei saa, jne. Ning et kui Venemaal
oleks ka vabad valimised, siis oleks need ikkagi võitnud Putin, sest
enamik venelasi võtab 1990ndate “demokraatlikku
eksperimenti” ning Jeltsini aega kui kõige hullemat
võimalikku katastroofi. Just toona olid lihtsa venelase probleemid
kõige suuremad, kui lääne nõuandjate toel üritati
Venemaast teha Läänes vähemalt salongikõlblikku riiki,
või isegi muuta Venemaad läänemaailma üheks osaks.
Kuulake Meri konverentsi debatti
Kui
“Newsnighti” saatejuht küsis Lucaselt, mis on Venemaa
eesmärgid Ida-Euroopas, siis sõnastas too vastuse: Venemaa tahab
piirkonnas saavutada niisugust olukorda, kus nothing happens they don’t
like and nothing happens they don’t know about (et seal ei juhtuks
midagi, mis neile ei meeldi ega nende teadmata).
Umbes samas
võtmes kulges üks nähtud TV France’i debatt, ent seal
osutusid Lucase hinnangute toetajaks saates osalenud Vene
opositsioonitegelased, kellest ühel parajasti tänavameeavaldusel
saadud kolaka tõttu käsi sidemega kaelas.
Lucase raamatu
kõrvale oleks kindlasti päris kasulik kuulata ära
tänavuse Lennart Meri mälestuskonverentsi debatt Venemaa-sarnase
autoritaarse kapitalismi jätkusuutlikkusest, millel osalesid Lucas, Siim
Kallas ja endine president Putini majandusnõunik Andrei Illarionov.
See mõttevahetus on mp3na kõigile kuulamiseks saadaval
, Kallase ettekanne
aga on toimetatuna ka Postimehes ilmunud.
Et saada Lucase raamatu
lugemisest kõige suuremat kasu, on mõistlik mitte jääda
nende üksikute, ilmekate ja kujukate lugude küüsi (ehkki paljud
neist pakuvad teravat emotsionaalset laengut) ning keskenduda seostele,
üldistustele ja järeldustele. Sest üksikuid kilde on mujaltki
hõlbus leida, samas olulised kokkuvõtted saavad tulla ainult
sellise analüüsija sulest, kes on nii palju oma elust pühendanud
ühele teemale nagu Edward Lucas.