“Uus külm sõda”

Tõlkinud Marek Laane. Varrak, 2008.

245 lk.


Vene võimukeskuse asumine Kremlis on seesama, kui Briti valitsus istuks Toweris või Prantsusmaa oma Bastille’s, kirjutab Economisti ajakirjanik Edward Lucas oma 240-leheküljelises Venemaa analüüsis. Seda tüüpi tähelepanekuid jagub kogu raamatusse – Lucas kogub, süstematiseerib ja üldistab tänase Venemaa kujunemise tausta nii, nagu saab teha ainult inimene, kes on aastaid ja isegi aastakümneid selleks mõtteid kogunud.


Eesti lugejale on Lucas kahtlemata juba tuntud autoriteet, ning seda mitte õigustamatult.


Tegemist on pädeva ajakirjanikuga, kes tõepoolest tunneb huvi Euroopa idaosas toimuva vastu ning omab sel alal ühena vähestest soliidset pagasit. Sealjuures on temast saanud suur Eesti sõber ning teinekord ka kriitik. Nii peab ta oma raamatus Ansipi valitsuse tegutsemist Eesti “pronksiöö” ajal parimal juhul bravuurseks ning märgib üsna kümnesse tabades, et Eesti valitsuse päästis suurematest jamadest üksnes Venemaa kolossaalselt ülepingutatud reaktsioon.



Ennustus osutus täpseks


Peab tagantjärele ütlema, et Lucasel on õigus seda öelda: juba 2007. aasta aprilli algul, s.t ligi kuu aega enne pronksiööd rääkis ta Ekspressi pikemas usutluses, et peamine kahju Eestile kuju liigutamisest on kogutud poliitilise kapitali kulutamine Läänes, sest vaadatakse, et Eesti on riik, mis peab ­Venemaaga ülejäänud Euroopa jaoks ebavajalikke lahinguid.


Ilmselt on Edward Lucas üldse üks väheseid mõjukaid lääne avalikkuses kõnelejaid, kellel on Ida-Euroopa arengust, selle kujunemisest ja tänasest seisust väga hea tervikpilt. Ida-Euroopa ei ole seal seksikas teema kunagi olnud, veel 2004. aastal ja hiljemgi domineerisid Londoni kõmulehtedes lood sellest, kuidas kohe-kohe hakkavad saabuma kahekorruselised bussid vaeste poolakatega, kes imevad end Briti sotsiaalabisüsteemi külge. Muide, sellest, et idaeurooplasi on tänaseks märgatud, räägib kõige paremini hoopis värske menuarvutimängu “Grand Theft Auto IV” loojate valik teha peategelaseks idaeuroopa immigrant.


Lucase raamatu struktuur on päris loogiline, ta räägib algul Putini võimulesaamisest, tema lähikonnast ja toonasest Venemaast, ning siis vaatleb nüüdseks vahetunud presidendi aegseid muutusi ning Venemaa toimetamist eri valdkondades: dissidentide tagakiusamist, gaasitorude kasutamist poliitilise relvana, sõjalisi huve, lääne enda segadusi ja eksirännakuid Venemaaga suhtlemisel.


Karmid hinnangud


Kas ta teeb olulisi maailmaajaloolisi avastusi? Minu meelest mitte. Palju sellest materjalist on Eesti lugejale kindlasti tuttav, nii meie ajakirjanduse kaudu kui eriti veel nendele, kel on olnud püsivust jälgida Venemaa telekanalitest sealse poliitika kujunemist, vähemal selle ajani, kui veel eksisteeris “vana” NTV, too Kremlist sõltumatu telekanal, mille pühapäevast ­Jevgeni ­Kisseljovi mammutsaadet oli lihtsalt võimatu ignoreerida.


Lucas võtab hulga neist stooridest meisterlikult kokku poolel või ühel leheküljel, mis on juba iseenesest saavutus. Olen ammu mõelnud, et lühidalt mingi skandaali või sigaduse olemust kirja panna on kadestamisväärne oskus – eks proovige näiteks kolme lausega öelda, mis õieti on nn maadevahetuse juhtumi point.


Ma usun, et Eesti keskmisele lugejale ei valmista mingit probleemi ka minna kaasa Lucase üpris karmi suhtumisega Vene tänasesse võimu. Ta ei kritiseeri mitte loosungite, vaid faktide abil. Samas, olles näinud mõnda teleklippi, kus Venemaa teemal debateeritakse Lucase osalusel, paistab ta välja radikaalina, kellele enamasti vastukaaluks otsitakse mõni pehmem- pragmaatilisem tegelane. Näiteks BBC programmis “Newsnight” debateerisid omavahel Lucas ja Kings College’i sõjandusprofessor ­Anatol Lieven. Viimane rääkis rohkem sellest, et tuleb ikkagi Venemaaga hästi läbi saada, ning Lucase “külm sõda” on ülepingutatud väljend – tänane Venemaa ei taha ju enam maailmarevolutsiooni ja Briti saartel kommunistlikku võimu kehtestada.


Lucase raamatu seda tüüpi kriitika lähtubki ilmselt eeldusest, et jah, Venemaal tõepoolest ei ole demokraatiat, tõepoolest Vene parlamendivalimised olid farss, tõepoolest ei ole Venemaal mingit sõnavabadust, kuid pragmaatilisest seisukohast tuleb Moskvaga ikkagi asju ajada, osta neilt gaasi, mida mujalt ei saa, jne. Ning et kui Venemaal oleks ka vabad valimised, siis oleks need ikkagi võitnud Putin, sest enamik venelasi võtab 1990ndate “demokraatlikku eksperimenti” ning Jeltsini aega kui kõige hullemat võimalikku katastroofi. Just toona olid lihtsa venelase probleemid kõige suuremad, kui lääne nõuandjate toel üritati Venemaast teha Läänes vähemalt salongikõlblikku riiki, või isegi muuta Venemaad läänemaailma üheks osaks.


Kuulake Meri konverentsi ­debatti


Kui “Newsnighti” saatejuht küsis Lucaselt, mis on Venemaa eesmärgid Ida-Euroopas, siis sõnastas too vastuse: Venemaa tahab piirkonnas saavutada niisugust olukorda, kus nothing happens they don’t like and nothing happens they don’t know about (et seal ei juhtuks midagi, mis neile ei meeldi ega nende teadmata).


Umbes samas võtmes kulges üks nähtud TV France’i debatt, ent seal osutusid Lucase hinnangute toetajaks saates osalenud Vene opositsioonitegelased, kellest ühel parajasti tänavameeavaldusel saadud kolaka tõttu käsi sidemega kaelas.


Lucase raamatu kõrvale oleks kindlasti päris kasulik kuulata ära tänavuse Lennart Meri mälestuskonverentsi debatt Venemaa-sarnase autoritaarse kapitalismi jätkusuutlikkusest, millel osalesid Lucas, Siim Kallas ja endine president Putini majandusnõunik Andrei ­Illarionov. See mõttevahetus on mp3na kõigile kuulamiseks saadaval
, Kallase ettekanne aga on toimetatuna ka Postimehes ilmunud.


Et saada Lucase raamatu lugemisest kõige suuremat kasu, on mõistlik mitte jääda nende üksikute, ilmekate ja kujukate lugude küüsi (ehkki paljud neist pakuvad teravat emotsionaalset laengut) ning keskenduda seostele, üldistustele ja järeldustele. Sest üksikuid kilde on mujaltki hõlbus leida, samas olulised kokkuvõtted saavad tulla ainult sellise analüüsija sulest, kes on nii palju oma elust pühendanud ühele teemale nagu Edward Lucas.