Kreutzwald, Kilk & partnerid

Juriidilise kõrgharidusega endine mesinik ja nüüdne ärimees, restauraator ja avalik tegelane Rein Kilk avas laupäeval, oma 50ndal sünnipäeval kunstinäituse. Avapeol demonstreeris ta veel üht hiljuti õpitud kunsti – puhus saksofonil bluusi. Nagu Bill Clinton. Niisiis tõeline renessanss-geenius!

Äri- või riigimeeste kunsti võib hinnata üsna mitut moodi. Lida Baarova kirjutab mälestusteraamatus, et tema kallis Joseph Goebbels oli kirjanikuna ebaõnnestunud, aga see-eest tundlik pianist ning andekas imitaator, kes Göringit suurepäraselt järele tegi. Pealegi asjatundlik filmi- ja teatrikriitik.

Nii et inimene võib tõesti olla andekas mitmel alal. Peaasi, et oleks ideid ja ettevõtlikkust. Ma ei oska hinnata Kilgi esiknäituse tehnilist meisterlikkust, aga tema ideed on vaimukad. Olgu või kuldse supikausiga Eesti Panga hõbedane president Vahur Kraft või näituse põhikujund, täissöönud kuldne suitsupääsuke.

“Mina andsin neile võrdsuse tagasi,” kommenteeris autor oma sarja rahatähe-portreedest, “muidu on Jakobson 500 korda suurem kui Kristjan Raud, aga minu pildid on kõik ühesuurused”. Näen, et mees ajab oma piltidega Isamaa asja, nagu mina oma luuletustegagi. Kas pole kultuuripõllu kündmine iga hea eestlase jaoks – kel selleks soont – iseenesestmõistetav tegevus. Too Võru tohter, kel tuli pähe paisete lõikamise vahele eepos kirjutada, polnud ka tingimata sõnakunstigeenius, aga sai maha ometi tarviliku asjaga.

Võtkem Kilgist eeskuju ja avaldagem enam üldrahvalikku kultuuritahet – olgu siis Kultuurkapitali toel või ilma selleta. Igaüks nagu saab!

Kalev Kesküla