Krihvlikunsti meistrid
Näitus "19. sajandi saksa ja inglise graafikat Selma Lepa kunstikogust" Tallinna keskraamatukogus, kuni 30. oktoobrini.
Mart Lepp on teinud ilusa austusavalduse oma emale Selma Lepale (1911-1977), kes pani aluse perekonna kunstikogule: Tallinna Linna Keskraamatukogus on eksponeeritud valik Lääne-Euroopa, USA ja Vene graafika kollektsioonist, mille Lepp omandas 1960. aastate keskpaiku.
Näitusel on üllatavalt heatasemelist XIX sajandi viimase kolmandiku saksa ja inglise originaalgraafikat, sealhulgas rida kuulsaid nimesid. Alustagem James Abbot McNeill Whistlerist, ameerika päritolu inglise kunstnikust, kes oli maalijana üks juugendstiili rajajaid, ühtaegu XIX sajandi silmapaistvaid graafikuid. Õppinud 1855-1859 Pariisis, asus ta Londonisse, kus hakkas tegelema ofordiga. Tema Pariisi-sidemed ei katkenud, ta esitas oma töid pidevalt sealsetel näitustel. Tema Thamesi-sarja ofortide puhul graafik Achille Martinet' galeriis kirjutas Charles Baudelaire 1861 "sügavast metropolipoeesiast", alustades artiklit sõnadega: "On selge, et ofort on minemas moodi." 1850.-60. aastate vahetusel oli Prantsusmaal teisigi märke elavnemisest originaalgraafika vallas ning mais 1862 asutati Pariisi Akvafortistide Ühing, mis oma väljaannetega sai eeskujuks paljudele teistele ühingutele Euroopas.
Näitusel on Whistlerilt "Maastik sillaga", mis kujutab Battersea silda Thamesi jõel Chelsea juures ning on koos paari teise samalaadsega loodud 1870ndate algul. Sellel näeme Whistleri poolt 1871. a jaapani graafikute eeskujul kasutusele võetud signatuur-embleemi - liblikat. Whistleri graafikat võib nimetada impressionistlikuks - selles, et uued kunstinähtused ühe kunstniku loomingus põimuvad, polnud ei tollal ega hiljem midagi erilist.
Suurem osa saksa maalija-realisti Wilhelm Leibli paarikümnest ofordist on loodud 1870. aastate algul, sealhulgas 1874. aastast pärinev "Õllejooja", mis kujutab õllepruulijat Müncheni kuulsast "Augustinerbräust". Leibli maaliline šrafuur kipub olema vahel ülesöövitatud; "Õllejoojat" peetakse üheks tehniliselt õnnestunumaks ofordiks. Leiblile iseloomulikku rahvatüüpi esindab ka "Noore talunaise pea", milles arvatakse ära tundvat Theresi kunstniku maalilt "Ebavõrdne paar" (1876/77).
Väga huvitav on näha Kristjan Raua graafikaõpetaja Peter Halmi oforte. Halm õppis oforti Müncheni akadeemias Johann Leonhard Raabi juures ning oli aastast 1895 selle järglane professori ametis. Alustanud reprodutseeriva graafikuna, viljeles ta alates 1887. aastast originaalestampi. Iseäranis tema "Motiiv Bodensee ümbrusest" tuletab lihtsa motiivi toonipeenes käsitluses meelde Raua maastikujoonistusi Muhust.
Üks näituse huvitavamaid töid on "Peter Halmi portree" (1887), mille autoriks on Raua poolt tollal imetletud Karl Stauffer-Bern. Šveitsist pärit kunstnik siirdus pärast õpinguid Münchenis Berliini, kus sõbrunes 1880ndatel Max Klingeriga. Viibides 1883-84 Berliinis, õpetas Halm talle oforti. Ajavahemikus 1884-87 sünnib 36 estampi, mis paistavad silma erakordse süvenemisega plastilisse vormi ja selle sugestiivse graafilise kujutamisega. Reproduktsioonid ei suuda edasi anda Stauffer-Berni pretsiisse laadi ja läbitungiva psühhologismi võlu, mida uhkab Peter Halmi profiilportreest. Stauffer-Bern lõpetas oma elu 34aastasena Fir enzes.
XIX-XX sajandi vahetuse nimekamaid kunstnikke-sümboliste oli mitmekülgne Max Klinger, kes ajavahemikus 1879-1916 lõi 14 suurt sarja. Stauffer-Berni mõjul kasutas ta ofordi kõrval ka vasegravüüri. Temalt pärineb graafika kui "krihvlikunsti" (Griffelkunst) nimetus. Klinger pidas graafikat maalist sobivamaks kunstniku maailmavaate väljendamisel. "Must ja valge, valgus ja vari, vorm - need on vahendid, mille abil vahe fantaasia suudab väljendada kõike," kirjutas ta. Klingeri loomingut, nagu sajandivahetuse sümbolismi tervikuna, läbis surma teema, mida ta käsitles mitmes tsüklis. Mõjuvalt on see lahendatud näitusel esitatud lehes, kus raami asetatud ülemises stseenis põgeneb grupp inimesi läbi elukõrbe surma eest, alumises aga lamab surnu kui nende lõpp-eesmärgi meeldetuletus.
Suurtest saksa sümbolistidest võib näitusel näha ka Franz von Stucki - tema oforte "Võitlevad faunid" ja "Lucifer" tema enda 1889. ja 1890. aasta maalide järgi. Nii käsipõsakil tigedalt põrnitsev Lucifer kui ka hoogsas liikumises väikesed faunid, keda vaadates arvad kuulvat nende kabjaplaginat, olid tohutu mõjuga omaaegsele kunstile, nagu muudki Stucki tööd.
Juugendliku sümbolismi kõrval ei puudu näituselt impressionistlikult valgustundlik realism (Franz Skarbina ofort "Lapsed") ega ekspressionismihõnguline sotsiaalne realism (Käthe Kollwitzi ofort - perekonnastseen "Äratallatu"). Kuid selliste süžeeliste piltide kõrval paeluvad ka maastikud Heinrich Ludwig von Gleichen-Russwurmilt, Carl Theodor Meyer-Baselilt jt, milles võibolla selgeminigi on tunnetatav XIX sajandi realismi eripära - tema intellektuaalsus, temasse kätketud nukrus kaotatud paradiisi pärast.
Järjekordne väike, aga sisukas ja mõttekas näitus Mart Lepalt.
