Väliselt efektne aja­kirjandus, sisuliselt odav populaarsus: Kanal 2 reporter Jürgen Fogel ekspluateeris kriisiöö reportaažides inimeste hirme. KANAL2
Kriis toob meis välja selle, mida me tavaliselt varjame. Sel hetkel saavad emotsioonid meist võitu ja päevavalgele võib tulla seegi, mida me iseendastki ei oleks uskunud. Pronkssõduri kriisi aegne eesti ajakirjandus ühtaegu paisutas oma vead ohuks kogu rahvuslikule julgeolekule ja teisalt tõestas sotsiaalse vastutuse tundmist meie meediatsunftis. Meie rahuaegsesse ajakirjandusse on olemuslikult sisse kirjutatud vajadus konflikte õhutada, sest see on vaatemänguline ja see müüb, ent tõsise kriisi korral hakkab see vastu töötama ühiskonna kui terviku püsimajäämise huvidele.

Objektiivsuse müüdi ­kadumisest

Kõigest järjekorras rääkides on oluline meenutada, et mida enam on seoses infokanalite paljunemisega ühiskond ­uudistest küllastunud, seda enam on hakanud domineerima arvamuspõhine ajakirjandus. Varem valitses valgustus­ajastu väärtustesse uskuv veendumus, et ajakirjandus peab olema mõistuse hääleks ühiskonnas, kus ideaaliks on objektiivne uudis, mis laseks lugejal-vaatajal näha maailma “sellisena, nagu ta on”, et inimene seejärel ise otsustaks, mida ta tõese informatsiooniga peale hakkab. Kuna just interneti kommentaarides väljendatakse tihtipeale primaarsümptomaatilisi hoiakuid, siis sobib eelneva väite tõestuseks 26. jaanuari 2007 Postimees online’is antud lugejakommentaar ühele Mart Kadastiku meediateemalisele artiklile. Kommentaator On kahju kirjutas 26.01.2007 07:47: “Et loo autor ei mõista lihtsat asja, meedia peab olema aus ja adekvaatne, mitte aga kallutatud ja enamasti ikka paremale poole. Meedia peaks kajastama maailmas toimuvat objektiivselt ...”

Sellele kommenteerijale tahaks vastata Nietzsche jutustatud looga Zara­thust­rast. Nimel kohtab Zarathustra ühel mäenõlval erakut, kes on oma elu jumalale pühendanud. Pärast lühikest jutuajamist pühamehega sammub ­Zarathustra edasi ja mõtleb endamisi: “Vaene mees, ta ei teagi, et jumal on surnud.” Nii on paraku ka kommunikatsiooniteoorias lepitud, et objektiivset informatsiooni ei ole olemas. Valgustusajast pärit modernistlik usk mõistusesse on taas asendunud teadmisega informatsiooni suhtelisusest. Ükskõik kui ­neutraalne on mõni sõna, võib ta erinevatele kogukondadele tähendada eri asju. “Pronkssõdur” iseenesest on juba selline sõna, mida öeldes eri inimesed mõtlevad erinevaid asju veel enne, kui sellele sõnale lisatakse mingi laiendav lause.

Täpselt sama moodi oleks naiivne ette kujutada, et ajakirjanik suudab lõpuni olla ilma isiklike seisukohtadeta robot. Iga ajakirjanik on oma kultuuri ja sotsiaalse päritolu vang ja toode.

Teisiti ei ole võimalik ka seletada, miks erinesid eri kultuuride objektiivsusele pürgivate väljaannete sõnad samade nähtuste kirjeldamisel kriisisituatsioonis, mil iga tähendus omandab kriitiliselt tervama kaalu. Viimati me nägime ajakirjanike maskide langemist presidendivalimiste ja riigikogu valimiste aegu, mil osa ajakirjanike jaoks muutus kodanikuks olemine tähtsamaks formaalsest tasakaalustatusest.

Loomulikult võiks arvata, et objek­tiivsuse illusiooni kaotanud ajakirjandus on seega demokraatlikule ühiskonnale mitte ainult kasutu, vaid ka ohtlik. Ometi see nii ei ole, kui riigis on säilitatud sõnavabadus ja arvamuste paljusus. Sel viisil esindavad meediaväljaanded lihtsalt mingit hoiakut ja kui ühiskonnas tekib hoiak, mida seni ei ole kajastatud, siis tekitab see poliitturu nõudlus ka vastava väljaande.

Nii on mõnes Euroopa riigis väljaanded väga selgelt esitanud oma s eisukohti. Sel viisil muutub ka sündmuseks mõne väljaande valiku avalikuks tegemine, nii nagu BBC pidas vajakuks teatavaks teha Daily Maili peatoimetaja Paul Dacre’i arvamuse, et ta veel ei tea, kas tema ajaleht hakkab toetama konservatiive järgmiste valimiste aegu (24. jaanuar 2007). Inglismaa ja Prantsusmaa kuuluvad nende Euroopa riikide hulka, kus kõik lugejad teavad, milline on suurimate päevalehtede avalik toimetusideoloogia. Ma väidan, et pärast pronkssõduri kriisi võime öelda, et eestikeelsed meediakanalid on tõesti ka eestimeelsed. See ilmneb eriti võrdluses meie ja Lääne ajakirjanike kriisikajastuste vahel.

Arvamuspõhise ­ajakirjanduse tõus

Samal ajal neutraalse informatsiooni müüdi kadumisega on aga meedias toimunud veel teinegi muudatus. Selle sümboliks oli pikka aega telekanali Fox News esilekerkmine. Tegemist on väga selgelt ajakirjandusega, kus sündmuste teravikuks on arvamused. Sama nähtust kirjeldas eesti soost Svenska Dagbladeti vastutav väljaandja Raoul Grünthal seoses Rootsi viimaste valimistega. Nimelt: seoses arvatava meedia kolletumise ja poliitikast võõrandumisega kogu maailmas uuriti ka Rootsis, kas valimistest kirjutatakse vähem. Tulemuseks oli leid, et uudiseid valimistest oli vähem kui eelmiste valimiste aegu, samal ajal aga oli suurenenud valimisteemaliste arvamuslugude hulk. Arvamuslugude võidukäigu taga nähakse eelkõige emotsiooni vaba kasutamist. Kui traditsioonilist uudislugu ohjeldavad teatud reeglid, siis arvamuslugu on neist kindlasti vaba. Arvamuslugu opereerib Aristotelese “Retoorika” raamistikus, kus pathos’sel ehk kirel ja emotsioonil on argumendi väärtus. Uudislugu ja arvamuslugu ühendab peamiselt vaid üks aspekt – nad mõlemad eeldavad konflikti. Kuid kui uudislugu enamasti samastab ennast kritiseeriva poolega, siis arvamusloo kirjutaja võib esineda suvaliselt positsioonilt.

Eesti viimase aja ajakirjandust on huvitav vaadelda just selles kontekstis, kus ühelt poolt on suurenenud arvamuste tähtsus (meenutagem, kuidas nii hiljutiste valimiste aegu kui ka nüüdse kriisi aegu tehti sündmusteks Savisaare ja Ligi blogides avaldatud mõtted) ja teiselt poolt on suurenenud – seoses Kroonika, SL Õhtuleht & Co võidukäiguga – arusaamine ajakirjandusest kui meelelahutuse allikast. Seda kõike on aga saatnud ka väga tihe ajakirjanduse tsunftisisene arutlus oma rolli ja strateegiate üle. Vaadake, kui teadlikult erineb Postimehe online-väljaanne tema paberväljaandest. Kui paber püüab säilitada konservatiivsemat joont, siis online eeldab tunduvalt laiema lugejaskonna püüdmist Kroonikast ja SL Õhtulehest laenatud pehmete kõmuteemade abil. Ka kõige räigema vandaalitsemise õhustikus saime 27. aprillil teada, et Nicolas Cage hoidis jutusaates kaks minutit hinge kinni. Uudis ise asus kõrvuti teatega: “Taas on alanud marodööritsemine”. See on muidugi tase omaette.

Just sellises olukorras jõudiski Eesti pronkssõduri kriisini

Praegu on tihti küsitud, kas Eesti ajakirjandus aitas kriisile kaasa. Muidugi ta aitas, sest ka Eesti ajakirjandus noppis üles eeskätt vene äärmuslaste lauseid, ilmestamaks ja dramatiseerimaks tekkinud vastasseisu, mis on müüva ajakirjanduse imperatiiv. Efekt, mis sellega saavutati, tegi äärmuslastest kõikide venelaste eestkõnelejad ja teiseks ärgitas eestlasi oma eneseuhkuse nimel “väärikalt” vastama. Kuid sama taktikat kasutasid ka vene telekanalid, kus pronkssõduri teemal pandi eestlaste eeskõnelejateks pigem eesti äärmuslased (Liim, Böhm, Rebane j t) kui Eesti ametliku poliitika kujundajad. Tulemuseks kujundati ka venelastele kuvand eestlastest kui massist, mille eestkõnelejateks on mitte eriti nüansirikkad inimesed. Nii tekkis imaginaarne vastasseis, mis ei olnud sotsioloogiliselt representatiivne kummagi keelerühma suhtes ja mis ühel hetkel võõrandus tegijatest, muutudes kontrollimatuks.

Teisalt peab aga ütlema, et isegi kui Eesti ajakirjandus ei oleks nii rumalalt läinud ettesöödetud provokatsiooniga kaasa, ei oleks me ilmselt suutnud kriisi ära hoida, sest konflikti teist osapoolt töödeldi intensiivselt ja teadlikult kon­fliktiõhutamise suunal. Kuna eestikeelsel ajakirjandusel ei ole pea mingit mõju venekeelse elanikkonna hulgas, siis ei oleks meie mõõdukus oluliselt venelasi rahustanud. Neile ehitati imaginaarne pilt alatust eestlasest ja nagu ütlevad kõik infosõja klassikuid – virtuaalseid rünnakuid ei saa reaalsete faktidega
tõrjuda.

Politseitöö kriitika sotsiaal­porno vormis
Kui kriis saavutas 26. aprillil haripunkti, muutus kõige olulisemaks küsimus sellest, kas meedia saab aru, milline on tema mõju ühiskonnale. See pole küsimus mitte ainult vastutustundest, vaid ka intellektuaalsest võimest ühiskonda mõista, sest ilma arusaamiseta muutub ka vastutustunne tühjaks sõnakõlksuks.

Selle sümboliks on arutlus politsei töö üle, millega alustati juba 26. aprilli öösel. Jürgen Fogel Kanal 2-st ilmus sel ööl vandaalitsejatega ühte telepilti ja küsis dramaatiliselt: “Kus on politsei?” Sellisest dramaatikast võis aru saada, sest mäletame ju veel ameerika telekommentaatorit, kes otse-eetris suutis ühe 9/11 kaksiktorni kokkuvarisemise hetkel ütelda vaid “Oh, my god...”, mida mõnel teisel hetkel oleks väga raske lugeda informatsioonirikkaks ajakirjanduseks. Kogu ajakirjandust iseloomustas pärast 26. aprilli esialgu vaid šokiseisund, milles domineerisid emotsionaalsed hüüatused ja üleskutsed. Isegi kui seal oli midagi muud, siis ei suutnud lugejate erutusseisund muud märgata. Nii nagu 11. septembri puhul loeti eri allikatest ikka ja jälle samade sündmuste kirjeldust. Šokk peatas aja samade kuvandite kordusega. Online’is olid kõige loetavamad just pidevalt täienevad sündmuste kirjeldused, mille sõnakasutus on eraldi analüüsi teema.

Samal ajal võib aga Jürgen Fogeli ja teiste selliseid hüüatusi kvalifitseerida ka kui sotsiaalpornot, kus ekspluateeritakse inimeste hirme. Ehkki Fogeli reportaažis oli näiteid teravast ajakirjanikutööst, jäi ta koos hilisemates ajalehtedes ilmunud politseikriitikutega nende ajakirjanike hulka, kes rääkisid asjadest, mille suhtes neil ei olnud kompetentsi. Spordiajakirjanduses peetakse seda surmapatuks, kriisiajakirjanduses on suhtumine olnud leebem, sest välises vormis oli tegemist efektse tööga. Probleem on pigem selles, et ka mõned hiljem sõna saanud eksperdid on andnud peamiselt hinnanguid ning vist ainult Päevalehe erinumbris seletati veidi politsei tegemiste reaalseid võimalusi. Hüüatus “Kus on politsei?” on ohtlikult paanikat tekitav, kui samal ajal ei seletata politsei taktikat ja reaalselt alternatiivseid võimalusi. Niisugune hüüatus näitab ­ignoratsusest tulenevaid ebarealistlikke ootusi. ­Sama ­hästi võiks keset surnuaeda hüüda: “Kus on arstid?”

Võrdluseks esitame näiteks küsimuse, miks esinevad ka pikaajalise märulipolitseitraditsioonidega riikides, nagu Prantsusmaa või Ameerika, tõsised rü&uum l;stamised. Neil on ju ometi raha ja politseinikke, et korda tagada... Vastus on rahutuste asümmeetrilises iseloomus, mille tulemusena ei teata iial ette, kus võib toimuda järgmine rünnak. Seepärast kon­tsentreeritakse politseivahendid strateegilistesse punktidesse või suundadesse, et vähemalt seal hoida ülekaalu. 26. aprillil oli ülekaal tagatud Tõnimäe ümbruses, mida peeti strateegiliseks punktiks. Loomulikult on võimalik, et ­tehti ka taktikalisi vigu, aga ka nn vigade inimfaktoriga peab arvestama.

Kõige olulisem õppetund kogu ühiskonnale on teadmine, et rahutusi on ehk võimalik ära hoida, aga purustusi rahutuste ajal mitte. Veel kord, mõelge kas või Bagdadi peale, kus liitlasväed ainult sellega tegelevadki, et korda hoida, ja kuidas sellest hoolimata toimuvad rünnakud.

Seega oleks kompetentne reportaaž 26. aprilli ööst pidanud sisaldama politsei­taktika analüüsi ja etteheiteid oleks võinud teha alles siis, kui ajakirjanikul oleks olnud usaldusväärseid allikaid alternatiivsete taktikate kohta, mida seekord ei rakendatud. Praegusel kujul oli tulemuseks vaid seletamatusest tulenev turvatunde puudumine, mis võib kodanikke samuti sundida ebaratsionaalsele käitumisele.

ETV ei kasutanud lõpuni ära oma ajakirjanike tubli tööd

ETV kajastuse puhul tuleb rääkida kummalisest ajafaktorist. Kõik eesti telekanalid kasutasid tol õhtul pilti, mida nende kaamerad tegid tänaval. See tähendab, et sellest hetkest, mil pilt sai kaamerasse, kuni hetkeni, mil ta ilmus ekraanile, läks vähemalt pool tundi aega. See aga tekitas ühe kõige suurema manipuleeriva efekti selle kriisi kuvandite seas. Nimelt rääkis siseminister ­Jüri Pihl AK kella 23.00 erisaates, et olukord on kontrolli all, samal ajal kui tema jutu taustaks näidati videopilti märatsevast rahvamassist. Pihlile heideti ette, kuidas ta sai rääkida rahustavat juttu, kui pilt rääkis midagi muud. Tõde on selles, et ehkki kell 23.00 rahutused veel raugenud ei olnud, ei saa Pihlile ette heita seda, et tema jutt ei vastanud pildile, kuna pilt oli salvestatud rohkem kui pool tundi varem. Sama fenomen toimis veidi ka Kanal 2 erisaadete puhul, kus kõige dramaatilisemad hetked ilmusid ekraanile siis, kui nad tegelikult olid juba läbi.

Tolle õhtu kõige küsitavama väärtusega otsus oli ETV otsus lõpetada erisaated 24.00, ehkki rahutused kestsid veel vähemalt poolteist tundi. Probleem on eelkõige selles, et ETV kaamerad olid veel väljas ja sündmusi jäädvustati mitte halvemini, kui seda tegid teised telekanalid, ent eetrisse ei lastud seda enne hommikut. Olin ise tol öösel rahutuste ligidal tänaval ja nägin ETV ja Kanal 2 kaameraid kõrvuti, ent nagu me hilisemast ekraanil loodud reaalsusest teame, kujunes pilt, nagu oleks ainult Kanal 2 tol ööl väljas olnud. ETV sellise otsuse pooltargument toetub väitele, et niisuguse märuli näitamine suurendab paanikat elanikkonna hulgas, ent vastuargumendi kohaselt peaksid inimesed olema kursis sündmustega, mis võivad puudutama hakata igaühte neist kõige otsesemal kujul. ETV eelnev tegevus, kus üritati anda analüüsivat infot, oli väga hea, sest ETVst oli võimalik muu hulgas saada ametlikku infot ka selle kohta, mida teha kavatsetakse. Kriisi olukorras on selline kainestav info tunduvalt olulisem kui emotsioneerimine, mis kogu ühiskonna vajadusi silmas pidades võib viia ainult suureneva segaduseni.

Ajakirjanduse hetkeseisu märgiks on olnud aga hilisem kirjutavas pressis tehtud teletööde kriitika, kus tähtsaimaks kriteeriumiks on peetud reportaaži v aatemängulisust, mida Kanal 2 tõepoolest pakkus. Kui mõelda tulevaste kriiside peale, siis on säärase kriteeriumi ülistamine ohtlik, sest suurem vaatemängulisus eeldab ka alati suuremaks dramatiseeritud konflikti, mille emotsionaalsus võib kriisihetkel halvata ratsionaalsemalt tehtavate otsuste kvaliteeti.

Kui riik ja ajakirjandus tajuvad ühist huvi
Samas põrkas ajakirjandus juba esimesel teleööl kokku kriisiaja kõige suurema paradoksiga demokraatlikus riigis. Kriis on ajakirjanike lemmikroog. Seal on kirge, vastasseise, kangelasi ja lurjuseid, kõike seda, mis just nagu teeb ajakirjandusest nauditava ja müüva vaatemängu. Tuletame meelde, kuidas CNN tõusis rahvusvaheliseks meediastaariks just tänu kriisidele, ent samas on tunduvalt vähem räägitud, milliste lobby-rühmadega pidi CNN koostööd tegema, et saada kas või esimese lahesõja ajal kõige sobivamad ja õigeaegsemad kohad enda kaameratele.

Just konfliktinälja tõttu muutub ajakirjandus kergeks saagiks konflikte õhutavatele infomanipulaatoritele. Paradoksaalselt aga Eesti meedia pigem konsolideerus kriisi hetkel vastutustunde lipu alla. Näiteks ei hakatud sisse sõitma kõikidele ametiisikutele, kui nende jutt muutus puiselt infotühjaks. Seda ei tehtud, kuna saadi aru ametnike tegevuse tagamaadest.
Nimelt standardiseerus ametiisiku­te jutt oluliselt ehk teiste sõnadega, suurenes selle informatsiooni hulk, mida nad ei saanud meedia kaudu avalikkusele edastada. Kui me jätame hetkeks kõrvale selle, et pronkssõduril oli suur tähendus väga paljude venelaste jaoks, siis on selge, et rahutuste tuumikut organiseeriti väga teadlikult. Eesti riigi vastase tegevuse üks eesmärkidest oli ebastabiliseerida riiki, kutsuda esile valitsuskriis ja lisaks tekitada Läänes kuvand Eestist kui probleemsest ebademokraatlikust riigist, mida ei maksa toetada.

Kuna asjaomased ametiisikud olid rohkem või vähem kursis vastase tegevusega, siis oma tegevuste planeerimisel pidid nad arvestama sellega, et liiga vara ei avaks oma kaarte, mis annaks vastasele aega tegevust ümber organiseerida. Teisiti öelduna pidid ametiisikud vaatama, et eesti ajakirjandus ei annaks vastasele ära olulist luureinformatsiooni.

Nüüd on siis küsimus, kuidas meedia sellele reageeris. Üldiselt oli järgmise päeva ajalehtedes näha, et kõige üldisemas plaanis otsustas meedia käituda kodanikuvastutuse vaimus. Kuna ajalehed olid info edastamisel objektiivsetel põhjustel elektroonilisest meediast umbes ühe öö jagu maas, siis oli neis tunduvalt enam kainust. Postimehe juhtkiri ütles 27. aprillil “Kokkupõrkeid peab vältima”. Eesti Päevalehe juhtkiri teatas: “Rahu, ainult rahu”. Päevaleht andis välja ka erilehe, mille esilehel oli küll dramatiseeriv pilt ja ühesõnaline hüüatus “Mäss”, ent artiklite toon liikus üllatavalt samas kainuse suunas, mis oli näha ka Postimehes. SL Õhtuleht alustab oma juhtkirja emotsionaalselt “Toompead rünnatakse”, ent lõpetab selle täpselt nagu teisedki päevalehed: “SL Õhtuleht kutsub erakondi üles üksmeelele ja seda isegi juhul, kui raske on vait püsida.”

Iseenesest on küllaltki kõnekas, et kriisihetkel läksid kõik ajalehed ühte nägu. Aga teisalt võib selle taga näha ka kogu riigi infoteenistuste ühte selget lobby kõikide väljaannete ja kanalite juures: “Ärgem laskem ennast provotseerida veelgi suurematesse rahutustesse ja segadustesse, sest sellest saab kasu ainult vaenlane.” See oli suhteliselt haruldane hetk, kus riik ja ajakirjandus said suures plaanis üksteisest hästi aru või teiste sõnadega öeldes, see oli hetk, kus meedia nõustus valitsuse pressiteenistuste soovitustega.

Teoreetiliselt oleks kõik võinud minna ka teisiti. Kujutame ette, et Eesti eri ametkondade staapides arutatakse olukorda, aga nende arutelude sisu ei kommunikeerita avalikkusele. Selle tulemusena jääb avalikkus pigem uskuma, et staapides ei arutata midagi, ja hakkab sündmuste kohta looma omadel hirmudel põhinevaid seletusi. Sellele järgneb massiivne vastastikuste süüdistuste laine, mis omakorda tekitab massiivse ebakindluse tunde, mis õigustaks nii valitsuskriisi kui ka soovi karmi käe järele.

Kõige olulisema ebakõlana üldiste kainuseüleskutsete vahele jääbki Savisaare blogides avaldatud mõtete uudiseks puhumine, mis potentsiaalselt oleks lõhestanud eesti kogukonda. Märkimisväärne oli selles plaanis, et juba 27. aprillil ilmus Evelyn Sepalt artikkel “Eesti riigi hauakaevajad” ja Vikerraadios esines päevakommentaariga Andrus Saar, kes mõistis valitsuse tegevuse hukka. Ent kuna ohust ja nõrdimusest oli tekkinud avalikkusel väga tugev emotsioon, siis oldi valmis teisitimõtlejad, kelle sümboliks sai Juhan Kivirähk, esialgu kividega surnuks loopima. Tõsi, et kui valitsuse tagasiastumise nõudmisi oleks esitanud ainult sotsioloogid, oleks sellesse suhtutud tunduvalt leebemalt, aga kuna samad nõudmised tulid nii Moskvast kui ka Klenski-suguselt koomikult, siis oli keskerakondlaste ja sotsioloogide ümber kujundatud negatiivne sõnumikeskkond. Nädal hiljem ennustasid Eesti Ekspressis tasakaalu otsivalt kriitilised artiklid aga juba selgelt, et kui ka Eesti riik praegu püsima jääb, siis ­Andrus ­Ansipi tegevust jäädakse ka edaspidi vastuoluliselt hindama. Võib uskuda, et mida rahulikumaks muutub olukord, seda kindlamalt salvatakse neid, keda praegu süüdlasteks peetakse.

Kokkuvõttes tõestas see kriis, et igas eesti ajakirjanikus on olemas individuaalset arvamust omav kodanik, kes teatud hetkel mõtleb kindlalt ka selle peale, kuidas tema töö mõjutab ühiskonda. Sel hetkel muutub oluliseks sõnade ja teemade valik. Samal ajal võib tõdeda, et eesti ajakirjanike keskmine meelsus on mõõdukas ja poliitilisest korrektsusest suhteliselt palju teadev. Ideoloogiliselt seisab eestlane teelahkmel. Ühelt poolt kiidab 3/4 eestastest pronkssõduri äraviimise heaks ja teisest küljest ei julgeta avalikult venelast rünnata, sest poliitiline korrektsus on oma mõju avaldanud. Meedial on siin oma roll. See vastuolu sublimeeritakse “tasuta” rünnakuteks, nii nagu Margus Saart rünnati selle eest, et ta oli liialt neutraalne kriisipäevade AKd juhtides. Minu meelest väärib massihüsteeriaga mittekaasaminek suurimat kiitust.

Lõpuks tõdeme, et kriisiaegne ajakirjandus töötab peamiselt kahes žanris: sündmuste dokumenteerimine/kirjeldamine ja arvamuste suureks mängimine.