Kriitikat tarbimiskultusele
Kuigi su näituse nimi on “Rokokokoo” ja sa ise rõhutad, et seda inspireeris rokokoo, arvan ma , et selle nimi võiks olla pigem popsürrealism. Mis sa sest ise arvad?
Ma arvan siiski, et sõnal “rokokokoo” on kindel tähendus sellel näitusel.. Kõigepealt käisin pildistamas supermarketites ja ühel hetkel selgus, et on kaks võimalust. Esimene oleks minna tavalist tarbimiskriitika teed, mis sellisel puhtal kujul ei huvitanud. Teine oleks süüdimatu, popi rada, milles kaup esineks dekoratiivse elemendina mingis suuremas koosluses. Lõpuks läks kõik aga nii, nagu mul varemgi korduvalt, kogu kraam segunes meelevaldselt, osa esialgseist lausa kohustuslikena paistnud lülidest kadus olematusse. Lasta asjadel omasoodu minna, see mulle sobib.
“Rokokokoo” üks lisasilp võtab mult vastutuse “kunstiajaloolise tõepära” ees, aga samas annab õiguse vihjata vajadusel “rokokoo” nimelisele nähtusele, tõlgendada süütundeta sellega kaasnevat. Teatud hedonism ja haiglane pillavus on praegusele ajajärgule iseloomulik, ainult et “rokokokoos” on kõike rohkem, kui “rokokoos” laiad massid õgivad valimatult kõike ja demokraatlikult üheskoos.
Ja kolmas element, mis “rokokokoo” puhul tähtis, on tema nö. audiomärk. Selles agressiivses kõlas peidab end minu jaoks varjatud ähvardus. Vaata kui lapsed mängivad püssidega sõda, siis nad karjuvad rokokokoo.
Kui kasutada neid fonte , kus o täht on ümmargune, sarnaneb see padruni läbilõikele.
Sinu näitus on järjekordne katse kirjeldada tarbijaühiskonna eksistentsiaalseid küsimusi, kunde ja kauba vahekorda. Sotsiaalse allteksti oled vormistanud grotesksete metafooridega ning sisu on märksa sügavamal kui näeme. Seda oled sa varemgi kindlalt ja irooniliselt väitnud.
Ma tahaks küll teada, millega inimene asendab kodus teda supermarketis ümbritseva turvalise lasu. Tagasihoidlikumas koguses sama kopeerida on muidugi mõeldav ja kui televiisorist tuleb sama teema, kergendus seegi… ta lisab oma ümbrusele kogu aeg neid elemente, mida näeb supermarketis, aga kui eemaldame selle butafooria, pseudovajadusest tekkinud lasu mis siis järele jääb? Ja kuidas allesjäänuga hakkama saada.
Ühte seina katab galeriis meil müügil olevatest värvilistest tualetipaberitest ja salvrättidest keeratud roosidest sein. Mõjub nii kujundlikult kui koloriidilt vägagi “rokokooselt”, ning samas oled tualettpaberi väga maise funktsiooni muutnud hoopis vahendiks esteetilise näputöö tegemisel.
Tualettpaberi firmad muuseas pruuni ja musta värvi paberit ei tooda, nii et kõik mis saada oli, on seinal. Nad ei tooda ka punast paberit, siinne punane paber on salvrätik. Esindatud on kodaniku peal testitud gamma.
Hetkemulje ja kõdunemise ilu, mis rokokoole omased, sümboliseerivad sul kärbsed ja liha, väga traditsioonilised tegelased taoliste olukordade illustreerimiseks. Aga minu meelest on morbiidsuse hetk kõige parema lahenduse leidnud fotosarjas valge parrukaga inimestest mustades raamides. Eriti võika kõrvalmeki annab plasside modellide huulte retušeerimine roosaks.
Profiilide pildistamine oli päris lõbus. Ühel päeval seisin fotoka ja parukaga ühe ukse kõrval ja palusin igalt möödujalt abi. Modellid on suures osas mu õpilased ja kolleegid. Pildistasin ka lasteaias ja üks oma tütardestki fikseeritud. Kerge roosakas varjund on pea kõigil.
Pisemad fototöötlused, mida võib leida kõikjal galeriis on natüürmordi osad – surnud loodus. Ise arvan, et need viimased ongi just need detailid, mis moonduvad valguse ja varju piiril millegiks muuks, minetavad oma esialgse tähenduse ja funktsiooni.
Minu jaoks on selles näituses visuaalselt esmanähtav ikkagi mingi sürrealismi variandi esiletoomine, surma allegooriate käsitlemise traditsioon. Sinu kujundivalikus pole mulle midagi uut, kuid uudsena mõjub nende lausa normatiivsete kujundite interpreteerimine ja ülekandmine uude konteksti ehk siis tänasesse päeva siin, Eestis.
Noh, ma ei saa ei vastu väita ega poolt olla, sest see temaatika on sürrealismis ju esindatud. Mis mind ettevaatlikuks teeb, on, et sürrealismi normatiivsete elementide kasutamine kitši kõige primitiivsemal tasandil. Roiskuv liha, kärbsed … Nalja teevad need aknast kumavad kuud ja raagus puuks muundunud harali sõrmedega käed, sind kõikjale saatev salapärase silma tardunud pilk jne. Seetõttu ma distantseeruks meeledi sürrealismimääratlusest.
Kas ja kuivõrd uuspop sind veel mõjutab? Olid ju 1990.aastatel sellest üsna sisse võetud kui ühest võimalusest sotsiaalset sõnumit edastada. Mõtlen näitust “Uudistoodang” aastal 1998.
Ma ei tunne vajadust popi järele üldse. Popi atraktiivsus on ju aeg-ajalt veetlev, aga “Uudistoodanguga” see piirduski. Pop või mitte pop, aga mind huvitas siis lihtsalt konveiermeetod tootmisprintiibina ja sedagi pigem manufaktuurseis kui kõrgtehnoloogilistes oludes.
Ausalt öeldes olen segaduses, kui räägitakse sotsiaalsest kunstist. Ühiskondlikud protsessid kulgevad ju läbi üksikisikute. Individuaalne ja sotsiaalne on alati segamini. Argitemaatika, kõikvõimalike olmekultuuri nähtuste puhul pakuvad mulle huvi ikkagi varjupool, igasusugused ootamatud ja eksistentsiaalsed sidemed. Ja mälu ning inimese kasvamise protsess.
See, mida traditsiooniliselt silmas peetakse sotsiaalse kunsti all on oma parimates teostes nutikas ja teravmeelne ning ratsionaalne, puhastatud igasugusest liigsest esteetilisest mürast. Üritan mitte tormata manifesteerima oma sapist suhtumist ühiskonna teatud avaldustesse. Sellest saaks üks keskpärane ponnistus. Arvan end selles mõttes ikka pigem traditsionalisti olevat, kellele vorm, milles sõnum edastada on jäävalt aktuaalne.
Näitus "Rokokokoo" kestab Tallinna Kunstihoone galeriis 25. jaanuarini.
Urmas Viik (42)
Õppis 1984-1991 EKA graafikat, oli 1990-1992 Graafika Eksperimentaalateljee juhataja, alates 1998 Tallinna Pedagoogikaülikooli kunstiosakonna professor.
Viik oli 1990 aastatel üks eesti graafikauuendajaid, osaledes aktiivselt Graafika Galerii Stuudio (1989-1993) tegevuses. Alates 1991 korraldanud 12 isiknäitust Eestis ja Soomes. Pälvinud muuhulgas Kristjan Raua nimelise kunsti aastapreemia (1997), Eduard Wiiralti nimelise graafikapreemia (1998) ja Kultuurkapitali aastapreemia (1999).
Fotod Vallo Kruuser
