Kriitikule vasta tatti

Ajalehes ilmub kriitika uuele kodumaisele filmile. Üsna negatiivne kriitika. Ja mis teeb filmi autor? Kirjutab teost õigustava või ajakirjanikku sõimava vastulause.

Ma räägin siin kahest hiljutisest juhtumist: Urmas E Liivi dokist “Palju õnne” ja Ilmar Taska filmist “Täna öösel me ei maga”. Mõlemal juhul ilmus lehes negatiivne kriitika, millele autor omakorda terava kirjutisega reageeris. Pealtnäha nagu sarnased juhtumid, aga sisuliselt väga erinevad. Sest kui Liiv pidi õigluse jalule seadmiseks kaitsma oma filmi tegelaskujusid ebaprofessionaalse ja valede rõhuasetustega arvustamise, kohati ka mõnitamise eest (dokkfilmi kangelasi oli arvustatud nagu mängufilmi omi ehk väljamõeldud karaktereid), siis Ilmar Taska soovitab hr Laasikul filmikriitikat õppima minna, sest too tema lõputult promotud teost ei kulda, vaid hoopis räägib halvast maitsest, ebaõnnestunud otsustest ja maksumaksja rahast. Ehk siis “ideelis-kunstilist külge ei lahka”, vaid hoopis “värvib kultuurikülge kollaseks”, nagu Taska väljendus.

On suurepärane, kui autor kriitikule vastu õiendab ja oma seisukohti selgitab. Ja veel parem, kui ajakirjandus mitmekordseid vastulauseid avaldada võtab. Jube huvitav on lugeda. Seda enam, et pidevalt avaldatakse ka arvustusi, mis on pealiskaudsed või sitakeeramiseks kirjutatud.

Lihtsalt ei tasuks oma kunstiteose kaitsmise juures ära unustada kahte fakti: esiteks on ajakirjanduse ringkaitse nii tugev, et viimane sõna kipub ikka kriitikule jääma. Teiseks on iga looja on oma töö suhtes ülitundlik, võtab kriitikat väga valusalt, isiklikult ja kohati hüsteeriliselt. Ja sellises pingesituatsioonis võib ta oma vastulauses ikka väga piinlikult puusse panna, kui ajab segamini isiklikud armastused-vihkamised ja tavalise, täiesti adekvaatse analüüsi oma teose kohta.

Maria Ulfsak