Kriitiline vaimuaristokraat Mihkel Kunnus
Vahur Afanasjev näeb reaalteadusliku taustaga Mihkel Kunnuses tähelepanuväärset mõtlejat, kelle karmikäeline analüütika võtab pulkadeks lahti nii tehnokraatlikud unelmad kui humanitaarsed konstruktsioonid.
Esimese jupikese kirjanduskriitikat avaldas Kunnus jaanuaris 2010. Tolle aasta jooksul avaldatud publitsistika eest pälvis ta kohe ka Sirbi aastaauhinna. Toona Sirbis töötanud Jan Kaus kirjutas, et kandidatuuri asjus käis toimetuses elav keskustelu. “Kunnuse kirjutised on tekitanud harjumatult jõulist resonantsi, emotsionaalseid reageeringuid imetlevatest hukkamõistvateni,” nentis Kaus. “[–] Kunnuse kahureid on selgelt kuulda, nende sünkroonset kõmisemist pannakse tähele ehk ka nende seas, kes varem ei teadnud kahuritest midagi.”
Nii ongi. Raske on Kunnuse kirjatöid lugedes rahulikuks jääda, kui kas või Ekspressis ilmunute pealkirjad on “Naiste efektiivsus ja rahvuse kestmise hind”, “Humanism sööb oma lapsi” ja “Erinevus rikastab ebameeldivusi”. Kui küsin, kinnitab Kunnus mulle, et on saanud väga palju positiivset tagasisidet. “Ka negatiivset – näiteks [debüütarvustuses] arvustatud teose autor on tänini veendunud, et ma olen loll, kuri ja ebaeetiline inimene.”
