Esseistika ja kriitika on nähtused, kus uued nimed kipuvad ilmuma rahulikust tempos, otsekui Emajõe aeglane vool. Semiootik Mihkel Kunnus (30), kelle sulest on publitsistikat sadanud alles kaks aastat, paistab silma erakordselt jõuliste mõttekäikudega, mis tuginevad suurele lugemusele ja säravale analüüsivõimele.

Esimese jupikese kirjanduskriitikat avaldas Kunnus jaanuaris 2010. Tolle aasta jooksul avaldatud publitsistika eest pälvis ta kohe ka Sirbi aastaauhinna. Toona Sirbis töötanud Jan Kaus kirjutas, et kandidatuuri asjus käis toimetuses elav keskustelu. “Kunnuse kirjutised on tekitanud harjumatult jõulist resonantsi, emotsionaalseid reageeringuid imetlevatest hukkamõistvateni,” nentis Kaus. “[–] Kunnuse kahureid on selgelt kuulda, nende sünkroonset kõmisemist pannakse tähele ehk ka nende seas, kes varem ei teadnud kahuritest midagi.”

Nii ongi. Raske on Kunnuse kirjatöid lugedes rahulikuks jääda, kui kas või Ekspressis ilmunute pealkirjad on “Naiste efektiivsus ja rahvuse kestmise hind”, “Humanism sööb oma lapsi” ja “Erinevus rikastab ebameeldivusi”. Kui küsin, kinnitab Kunnus mulle, et on saanud väga palju positiivset tagasisidet. “Ka negatiivset – näiteks [debüütarvustuses] arvustatud teose autor on tänini veendunud, et ma olen loll, kuri ja ebaeetiline inimene.”

Kuidas karastus Mihkel Kunnuse raudne kriitikarusikas? Vähe veel, et enne huminaarteadustesse sukeldumist õppis Kunnus põhjalikult keemiat, füüsikat ja matemaatikat – tagatipuks tõstab ta regulaarselt hantleid ja kange, jookseb paarkümmend kilomeetrit jutti ning käib iganädalaselt karmis võitluskunstide trennis. Mida arvab Kunnus elust ja ühiskonnast, kes on tema eeskujud? Ning viimaks, kas on lootust, et üheksavägine kriitik lõpetab kirjanike kiusamise ja kirjutab ise ühe korraliku romaani?

Loe edasi Ekspressi tasulisest versioonist!

« Avalehele 29 Kommentaari