Krimmi superstaar
Augustikuine Krimm on äsja toibunud suvisest
kuumarekordist. Nädal enne seda, kui meie lennuki rattad Simferopolis
maandumisrada puudutavad, olevat palavus küündinud 44 kraadini.
Suvitushooaja harjal saabujatele lahvatab vastu siiski vaid
mõõdukas 35 kraadi ringis leitsak. See-eest saavad
sovetinostalgia otsijad lennujaama check-in’is esimese doosi kätte:
harjumatult põhjalikule immigratsiooniankeedile sekundeerivad
militsionääride lennuka lõikega sombreeromõõtu
peakatted. Ootesaali seinal on kujutatud luikede saatel heljumas hiiglaslikku
kaaluta olekus kosmonauti.
Tõsiasi, et Simferopolit, kuhu
Estonian Air suvisel ajal kaks korda nädalas lendab, ühendab Jaltaga
maailma pikim, 86 kilomeetri pikkune trolliliin, leiab tõestust, ehkki
mitte oma nahal järeleproovimist. Meie renditud Ikarus sõidab
üle mägede Krimmi lõunarannikule tõepoolest
vahetpidamata trollikaablite all. Teeääred kirendavad
reklaamplakatitest: kaks menukamat müügiartiklit näivad
olevat ukraina viin ja lukskorterid mereäärsetes uusehitistes. Kohale
jõudes selgub, et kinnisvarareklaamid on vägagi asjakohased: Jaltas
käib pea igal sammul ehitus, kuigi enamasti tundub see üsna loiult
edenevat.
Mööda rannikut Aluštast Jalta poole
sõites tabab kuumusest roidunud pilk juba ka tuttavaid nimesid:
Puškini kunagine suvituspaik Gurzuf, endise pioneeri-, praeguse
noortelaagri Artek tohutu betoonsilt, teeviit Massandra veinitehasesse...
JALTA TERVITAB SAABUJAID laisa kuurortlinna leebe
ükskõiksusega. Suvitajatest kihav rannapromenaad linna südames
ühendab kahel pool laiuvaid plaaže – nii avalikke kui ka kinniseid.
Rannalõigud on üksteisest eraldatud massiivsete betoonkaidega ning
kaetud kõikjal kiviklibuga, mis kipub jalataldadele haiget tegema
millegipärast just lainetest välja ronides.
Rannikust
eemal tõusevad käänulised tänavad järsult
mäkke, enam-vähem orus paikneb vaid linna keskosa.
Promenaadiäärsed hotellid ja otse rannikul kõrguvad
sanatooriumid on luksuslikud ja kallid, vaid mõnisada meetrit eemal
leidub aga tolmuste ja võsastunud nõlvade vahele peidetud
öömaju, mida on keeruline lahterdada üheks või teiseks.
Meie reisiseltskond majutub kahte ühel mäenõlval paiknevasse
asutusse, mis pakub tänuväärt võimalusi
võrdluseks.
Alumine hoone on uuem ja värskelt
viimistletud ning siin leidub konditsioneeritud tubasid. See-eest on sooja vett
vaid kahel tunnil ööpäevas. Ülemist hoonet remonditi
viimati ilmselt siis, kui Gorbatšov siinsamas Krimmi rannikul
koduarestis istus ja Moskvas riiki pöörati, kuid siin on sooja vett
kogu ööpäev läbi ning sisehoovis nägus
sügavsinine bassein.
Nõlvad on rannikust eemal nii
järsud ja tänavad sopilised, et isegi kaardi järgi on raske
orienteeruda. Õnneks pole Jaltas üldiselt võimalik eksida:
enamasti viib tee kas mäkke või mere äärde.
REISIPLAAN LUBAB “kerget hommikusööki”
hotelli kohvikus ning tegelikkus täidab lubaduse kuhjaga. Või veel
– harilik hommikueine koosneb magusast võisilmaga kaerapudrust,
viineritest spagetide ja killukese võiga, võileivast vorsti
või juustuga, jogurtitopsist ja tassist teest.
Üleüldse jätavad Krimmi toitumistavad küllusliku mulje.
Iga lihtsamagi tänavarestorani menüüs on tubli 50 rooga, mis
enamasti kannavad lennukaid nimesid salatist “Neptunuse annid”
keiserliku kotletini. Rannap
romenaad ja plaažide ümbrus kubiseb šašlõki- ja
kebabimüüjatest, kes kuulu järgi saabuvad suvitushooajaks
kõikjalt üle Ukraina ja Venemaa ning veedavad pika Krimmi suve
vaheldumisi magamiskottides ja küpsetusahjude juures.
Rannakohvikutes ajab aktsendiga räägitud vene keel ettekandjad
itsitama – välismaalastega pole siin just eriti harjutud. Enamasti
jätab kõik klientidesse puutuv aga müüjaid üsna
ükskõikseks. Põhjalikult konditsioneeritud
söögikohtades on teenindajate naeratused sama jäised kui
õhk.
Muu osa kohalikust rahvast on seevastu
väga suhtlemisaldis. Keset tänavat tuleb keegi supelpükstes
härra juttu tegema ning viib kuulaja viie minutiga kurssi oma pereelu ning
Ukraina ja Krimmi Autonoomse Vabariigi poliitikaga. Viimaks näitab ta
meile kui välismaalastele otse kesklinnas kätte kohaliku saksa luteri
kiriku.
Väike kirik on peaaegu inimtühi: tagumisel pingil
istub vaid üks elegantne laia kübaraga daam. Sissejuhatuseks
küsib ta lootusrikkalt, kas oleme sakslased, kuid Eestist kuuldes erutub
silmanähtavalt ning räägib pikalt Georg Otsast, kelle laulude
saatel ta üles on kasvanud. “Tervitage teda minu poolt, kui Tallinna
jõuate,” palub ta viimaks ning lisab vaikselt: “Niisama,
mõttes.”
Avalik rand on päevasel
ajal nii tihedalt suvitajaid täis, et pikaliheitmiseks leidub vaevalt
ruumi. Õnneks antakse meile hotellist pääsmed ühele
paljudest kinnistest plaažidest. “Minge mööda rannikut nii
kaua, kuni näete Venemaa lippu,” juhatab administraator meile
teed.
Saatuse tahtel kuulub meie rand Venemaa sõjalaevastiku
sanatooriumile.
Laevastiku plaažile pääseb
mööda betoonist rinnatist läbi siniseks võõbatud
raudvärava, mida kaunistavad ankrud. Kohe värava taga on putka kahe
säravvalges kitlis medõe-sanitariga, kes meie pääsmeid
kontrollivad ja nende numbrid kaustikusse üles tähendavad.
“Välismaalased?!” avastab üks neist äkki.
“Mis neil küll arus on, et nad siia välismaalasi
saadavad?” Daami hääles kõlab siiras ehmatus.
Hotellist antud propuski autoriteet on siiski piisav ning meid lastakse
väravast läbi. Igaks juhuks viib üks laevastikuõdedest
poolihääli läbi instruktaaži: ärgu me rannas omavahel
kõvasti rääkigu (“Inimesed panevad ju kohe
tähele!”) ja ärgu me mingil juhul ujugu teisele poole koledat
potisinist plastmassist vaheseina (“See on admiralide tsoon!”).
Lubame anda oma parima ning püüame võtta päikesevanne
hiirvaikselt ja admiralide rahu rikkumata.
JALTA ON
KRIMMI lõunaranniku kuurortide superstaar ja tunnetab oma
väärtust. Augusti algul on siin kõrghooaeg ja hinnad
võrreldes hiliskevadega kahekordsed. Eestlase jaoks on see siiski
suhteliselt odav suvituspaik, ehkki näiteks taksosõidu eest
küsitakse Tallinnaga võrreldavat hinda. Tõsi, õlu on
endiselt odav ning seda lubatakse kõikjal piiranguteta pruukida.
Õhtuse rannapromenaadi hüsteeriline
lõbujanu mõjub esimese hooga ehmatavalt.
Keskväljakul kõrguvast Lenini kujust sajakonna meetri kaugusele
püstitatud vabaõhulaval käib vahetpidamatu lärmakas
sound-check ja plaaži ääristavate ööklubide muusika vahetab
välja päevased õllekioski-diskorid.
Siiski,
laupäeva õhtul muudab linnaväljak oota
matult ilmet. Iljitši ees platsil lööb registrid valla
puhkpilliorkester ja mitukümmend auväärses eas paari –
peamiselt daamid omavahel – keerutavad väärikal ilmel vilunult
keeruliste sammudega seltskonnatantse. Selles on traditsioonidega kuurordi
suursugusust.
Promenaadi igapäevane meelelahutus ei lase end
aga häirida ei poliitilisest korrektsusest, loomakaitsjatest ega muudest
kammitsatest. Ühtviisi sundimatult pakutakse võimalust lasta end
kotka, mao, krokodilli või neegri seltsis pildistada. Kui
kesköö paiku paiskub muulilt taevasse tohutu ilutulestik, peame seda
esialgu ühekordseks atraktsiooniks, kuid tulevärk kordub
õhtust õhtusse ja ei jää vägevuselt alla Tallinna
uusaasta-aupaukudele.
Jaltas lihtsalt on iga päev
juubeldamiseks põhjust.
Autor tänab Tartu
Ülikooli Kammerkoori kaasabi ja hea reisiseltskonna eest.