Kristiina Praakli “Minu Itaalia”

Petrone Print, 2009. 320 lk.

Minu jaoks on see halb märk, kui ma raamatu pealkirja järgi pooled teemad ära arvan. “Minu Itaalia” puhul see nii on. Kõigest nädalase Itaalias-käigu pealt võin juba ennustada, et siin kirjeldatakse mammapoegi, moe tähtsust, naeruväärsuseni ulatuvat kodukoha-fännimist – eriti kui see puudutab pasta keetmise eri viise maakondade ja peredegi kaupa, kokkamistavade ja lauakommete pedantset järgimist, kõrgeid saapaid, maffiat, perekonna sekkumist noorte eraellu, blondi neiu hakkamasaamist lõunamaise tähelepanu keskpunktis.

Leidus ka häid üllatusi. Kirjeldus akadeemilise maailma eriti madalatest klaaslagedest, mille purustamiseks peab sidemeteta noor olema geenius või superkangelane, oli huvitav, samuti mitmed isiklikud väikesed äpardused, mille kirja panemisel on autor eneseiroonia ja vahetuse abil päris hea stiili saavutanud. Nõrgemale poole liigitan elementaarse (Leonardo da Vinci ja Dante on itaallased!) raamatusse raiumist, ohtraid kordusi ning sõnaküllasust – teksti võinuks kõvasti tihendada. Praegu meenutab raamat usina tudengi konspekti, kes on võõramaa-kogemusele lähenenud nagu kooliülesandele.

Ehk tulebki ülal loetletud standardteemad üks kord kultuuris läbi kirjutada ja siis saab edasi, sügavamale liikuda.

“Minu ...” sarja raamatuid lugedes meenuvad tihti esimesed reisikirjad Läänest 1990ndate algusest. Need algasid pikkade lennusõidu-kirjeldustega ja jätkasid ohkimiste ja ahastusega kohtumisel välismaiste tualetikraanidega, millest Nõukogude taustaga inimene kuidagi vett välja võluda ei suutnud. Tänapäeval on kraani-müsteeriumi asendanud keeruline korteri-üürimissüsteem (Urmas Väljaotsa “Minu Pariis”) või šokeeriv bürokraatia (“Minu Itaalia”). Ei ole midagi unikaalset ei ühes ega teises – sama alandav, tuim ja inimvaenulik süsteem, mis Kristiina Praakli Genovas tundideks nutma ja ahastama pani, ootab immigranti või lihtsalt vene rahvusest abielluda-soovijat siinsamas tsiviliseeritud Tallinnaski.