14.08.2009, 00:00
Kristiina Praakli “Minu Itaalia”
Petrone Print, 2009. 320 lk.
Minu jaoks on see halb märk, kui ma raamatu pealkirja järgi pooled
teemad ära arvan. “Minu Itaalia” puhul see nii on.
Kõigest nädalase Itaalias-käigu pealt võin juba
ennustada, et siin kirjeldatakse mammapoegi, moe tähtsust,
naeruväärsuseni ulatuvat kodukoha-fännimist – eriti kui
see puudutab pasta keetmise eri viise maakondade ja peredegi kaupa,
kokkamistavade ja lauakommete pedantset järgimist, kõrgeid saapaid,
maffiat, perekonna sekkumist noorte eraellu, blondi neiu hakkamasaamist
lõunamaise tähelepanu keskpunktis.
Leidus ka häid
üllatusi. Kirjeldus akadeemilise maailma eriti madalatest klaaslagedest,
mille purustamiseks peab sidemeteta noor olema geenius või
superkangelane, oli huvitav, samuti mitmed isiklikud väikesed
äpardused, mille kirja panemisel on autor eneseiroonia ja vahetuse abil
päris hea stiili saavutanud. Nõrgemale poole liigitan elementaarse
(Leonardo da Vinci ja Dante on itaallased!) raamatusse raiumist, ohtraid
kordusi ning sõnaküllasust – teksti võinuks
kõvasti tihendada. Praegu meenutab raamat usina tudengi konspekti, kes
on võõramaa-kogemusele lähenenud nagu
kooliülesandele.
Ehk tulebki ülal loetletud standardteemad
üks kord kultuuris läbi kirjutada ja siis saab edasi, sügavamale
liikuda.
“Minu ...” sarja raamatuid lugedes meenuvad
tihti esimesed reisikirjad Läänest 1990ndate algusest. Need algasid
pikkade lennusõidu-kirjeldustega ja jätkasid ohkimiste ja
ahastusega kohtumisel välismaiste tualetikraanidega, millest
Nõukogude taustaga inimene kuidagi vett välja võluda ei
suutnud. Tänapäeval on kraani-müsteeriumi asendanud keeruline
korteri-üürimissüsteem (Urmas Väljaotsa “Minu
Pariis”) või šokeeriv bürokraatia (“Minu
Itaalia”). Ei ole midagi unikaalset ei ühes ega teises – sama
alandav, tuim ja inimvaenulik süsteem, mis Kristiina Praakli Genovas
tundideks nutma ja ahastama pani, ootab immigranti või lihtsalt vene
rahvusest abielluda-soovijat siinsamas tsiviliseeritud Tallinnaski.