Nüüdsama, kus Kumu Kunstimuuseum on korraldanud kaksikvendade Kristjan ja Paul Raua klassikanäituse, küsitakse tavapäraselt, milline oli vendade fenomen Eesti kunsti- ja kultuuriloos.

Ent tasuks ka küsida, missugused olid need kaks lähedast kunstnikuhinge oma eraelus. Kunstniku looming ja tema väärtushinangud elus enamasti mõjutavad teineteist, ent lugedes eesti kunstnikest kirjutatud tagasivaateid, võib küll mõneski pealkirjas lugeda sõnu "looming ja elu", kuid enamasti tuleb lugeda vaid loomingust.

Mäletan ise paljude kultuuriinimeste pahameelt, kui Endel Nirk söandas kirjutada seitsmekümnendail Ants Laikmaa naissuhetest ja vallastütrest. Ent suhtumine vastassugupoolde ja teise soo kujutamine kunstis on oluline osa kunstniku aja mentaliteedist, tabude ja lubatavuste ringist, mis iseloomustavad aega, aga ka konteksti, kust kunstnik on kaasa toonud oma tõekspidamised.

Õrnad naismodellid

Mäletan hetke aastast 1984, mil kaks kõrges eas daami vaatlesid äsjaavatud Kristjan Raua majamuuseumis eksponeeritud eksliibrisi. Nad olid peatunud sajandi algusaastail menuka lauljatari Paula Brehmi raamatumärgi juures männil laulva ööbikuga. "Kunstnikud arvavad muidugi, et naine on nagu linnukene oksa peal," ütles üks daam poolihääli teisele, "aga Paula Brehm abiellus hoopis teedeminister Jürgensoniga..."

Tõepoolest, lauljannat olid austanud väärikast kaugusest mõlemad vennad Rauad ja ka nende põlvkonnakaaslane Ants Laikmaa. Paul Raud (1865-1930) palus lauljatari endale poseerima ja maalis temast elusuuruse galatualetis täisfiguurportree, mis tänagi kaunistab näitust, Kristjan Raud (1865-1943) aga austas daami kahe romantilise raamatuviidaga. Seesama ammune mälestus elustus taas näitusel, kus näitusekuraator Mai Levin on vaheseintega lausa labürindiks kujundatud saalis püüdnud esitada peaaegu kogu kaksikvendade loomingupärandi.

Kristjan Raua pärand on see, millega eestlased muutunud oludes end uuesti leides on jälle kohtuda tahtnud. Kaksikvend Paul on neil eneseleidmisrännakuil jäänud alati nagu pisut kõrvale, ent sel näitusel tuleb ta ootamatult sümpaatselt esile just oma portreeloomingus.

Paul Raua õrnas ja hingestatud suhtes naismodellidesse kajastub nagu mingi teine, eesti sajandialguse kunstis harvaesinev vabadus. Õpinguaastate Euroopast kaasa toodud portreteerimiskogemus, omaenese anne ja pretensioonitu rõõm kunstnikuks olemisest. Ema portreedest rahvuslikus riietuses on tunda lähedust ja empaatiatunnet, ehkki mitmel puhul on tegemist vaid etüüdidega. Emaduse idealiseeriv romantiline pale on maalitud ka mitmesse hilisemasse töösse.

Baltisaksa ringkonnas

Paul Raua ampluaaks Düsseldorfi Kunstiakadeemiast kodumaale naastes kujuneski portreelooming. Kunstimuuseumi arhiivis on kirju, kus kunstnikku palutakse tulla maalima telimustöid baltisaksa perekondadesse. Aastal 1894 esimese eesti kunstnikuna kodumaal karjääri alustades maalis ta ema portree kirikuriideis ja esindusportree paruness Natalie von Uexküllist. Paruness oli Paul Rauda tema Saksamaa õpinguaastail toetanud ning viimane ei väsinud osutamast Uexküllide perekonnale kunstnikuteeneid.

Karmide puulõiget meenutavate näojoontega kaksikvennast Kristjanist täiesti erinev kaunis ja pehmeloomuline Paul suutis oma Toompea nõlval Taani kuninga aias Neitsitornis asuvas ateljees luua temale sobiva väikese maailma. Tema seltskondlik suhtlusringkond oli enamasti saksakeelne. Pärast Eesti iseseisvumist leidis ta elatist eestikeelse tütarlaste kommertskooli joonistusõpetajana, täites võimaluse korral ka portreetellimusi.

Vanapoiss Paul Raud

Pärast ootamatut südamerabandust ja äkksurma ateljee väravas 1930. aastal meenutati Paul Rauda eelkõige armastusväärse seltskonnainimesena ja jäeti ta tegelikult tänaseni väärilise tähelepanuta.

Kahtlustan, et kaksikvendki ei hinnanud eluajal tema vabaõhuvisandeid. Ühe suurima Paul Raua visandite erakogu omanik Helgi Reemets mainis oma eluajal, et Paul Raua visandeid anti talle Kristjan Raua teostele pealekauba kaasa. Paul Raud jäi ajastu rahvusromantilistes kunstieelistustes esile tõusnud suurema venna varju. Kristjan Raud nagu olekski olnud vanem ja suurem vend, ehkki ta sündis vaid ööpäeva võrra varem.

Paul Raud ei abiellunud nagu ka ajakaaslastest suured rahvuskunstnikud Ants Laikmaa, August Weizenberg ja neist vanem Johann Köler. Ka Kristjan Raua perekonna loomine jäi kunstniku hilisikka. Miks siis ei abiellutud? Põhjus oli banaalne: majanduslik kitsikus. Kunstniku staatuse hoidmine eeldas vabadust perekondlikest kohustustest. Ja siiski, muuseumi arhiivis leidub rida pruunikaid ateljeefotosid noorest hollandlannast, ühel neist poseerib koos tütarlapsega ka Paul Raud.

Kumu näitusel võib näha väikest etüüdi tänaseks kadunud portreemaalile "Daam hallis" (1893). Portreteeritav on Sophie B. Amsterdamist, kellesse akadeemia stipendiaadina Hollandisse reisinud Paul Raud tugevasti kiindus.

Kirjavahetus jätkus veel mõnd aega, ent lõpuks abiellus hollandlanna ikkagi arstist kosilasega: tütarlapse vanemad pidasid kunstnikukutset liiga ebakindlaks.

Hoopis maisem ja hilisem kiindumus on seotud portree-etüüdi ja hiiu rahvarõivais portreega "Kassari neiu" (1920), mis maalitud Hiiumaalt Tallinna tulnud Leenu Suusterist. Too teenis Paul Raua ateljee naabruses koduabilisena ja oli kahekümnendate algusaastail tema lähedane sõber. Leenu Teise maailmasõja aastail surnud vallaspoeg oli ilmselt Paul Raua poeg, ent omaaegne arusaam seisusevahest ja võib-olla ka Paul Raua kõigile ootamatu äkksurm jätsid Kassari neiu tema järeltulijaga Raudade perekonnaringist välja.

Naised Kristjan Raua loomes

Kogu Kristjan Raua loomingus pole ainustki meelelist naisekuju. Tema monumentaalsed ürgolendid on enamasti kujutatud sootunnusteta. Visandite ja etüüdide hulgas pole ainsatki naisakti, ent majamuuseumis leiduvad mõned joonistused meesmodellidest.

1930. aastail visandatud üsna tundlikud aktid ja poolaktid, kuupäevad ja ka modellide aadressid juurde kirjutatud. Küsisin kord Elviira Raualt muuseumi asutamisaastail modellide kohta ja ta vastas lühidalt, et tegemist oli ilmselt töölistega, keda Kristjan Raud oli joonistanud.

Kristjan Raua naisekujud, ja neid on tema enamasti folklooritemaatikast kantud joonistustel palju, on võrdkujud, kannatavad olendid, vaevatud kehad murest kumarasse surutud. Nende teoste allkirjadki on "Mure", "Hüljatud", "Ahastus" (repro Areeni kaanel), "Väsimus" jne. Isegi kõige poeetilisemad naised Kristjan Raua muinasmaailmast, noor Linda ja Saarepiiga, on kujutatud monumen taalsete hiidolenditena, pigem hermafrodiitsed kui naiselikud.

Tundub, et eesti kunstiajaloo suurimal visionääril puudus noorusaastail meeleline suhe teise sooga. Varased joonistused emast ja ülimat kiindumust õhkav pliiatsijoonistus ema kätest räägivad lähedusest emaga. Raudade varakult lesestunud ema koolitas poegi üksi kuni teadasaamiseni, et mõlemad pojad otsustasid valida kunstnikukutse. Peterburist, Düsseldorfist ning Münchenist Rakveresse tulnud kirju luges ette kooliõpetaja, sest ema ei osanud käsikirja lugeda! Ema ise luges vaid trükitud pühakirja ja lauluraamatut.

Kristjan ja Elviira

Kristjan Raua perekonnaloomine saabus ülimalt hilja. Kunstniku lesk Elviira Raud rääkis abikaasa majamuuseumis oma armumisest Kristjan Rauda niivõrd poeetiliselt, et söandan selle erakordselt ilusa armastusloo vahendada ka siin. Kristjan Raud oli tutvumisel temast 35 aastat vanem imetletud kunstnik ja rahvuslik suurkuju. Ka arusaamine teda vallanud tundest saabus joonistusi vaadates. See oli Raua enne 1909. loodud uusromantiline tušijoonistus "Laotus" tähistaeva all põlvitava inimkuju ja Schilleri luulereaga: "Seid gegrüsset Millionen Einen Kuss der Welt". "Ma tundsin, et olen seda tööd vaadates kadunud," tunnistas Elviira Raud.

26aastasest Elviirast sai Kristjan Raua abikaasa, tema kolme lapse ema, töörahu kiivas valvur ja alatine vestluskaaslane. Abieluaastad olid Kristjan Raua loomingus kõige tulemuslikumad. Tema nägemus oma abikaasast on väga täpselt joonistatud Elviira Raua eksliibrisele aastast 1934: pikajuukseline kogu keha varjavas rüüs naisfiguur ilmasambana tähistaeva taustal, pea kohal lilledest aukroon ja kuusirbist aura.

Kristjan Raud on abikaasat kujutanud veel ülimalt traagilistel joonistustel, mis loodud pärast vanima poja surma aastal 1941. Lehtedel "Ahastaja", "Mardus", "Lindudele teenäitaja" jt on leinav emakuju Elvira Raua näojoontega. Viimasel lehel juhatab emafiguur teed eksinud hingelindudele, Mardust aga võiks pidada paganlikuks võrdkujuks surmainglile.

Kaks aastat pärast poega lahkus ka Kristjan Raud. Elviira Raud saatis noorema poja nõukogude okupatsiooni eest Saksamaale. Sõja järel siirdus noormees Austraaliasse, lõi seal oma pere, külastas korduvalt sünnimaad ning suri Austraalias. Nõukogude ajal Raudade maja natsionaliseeriti, sinna paigutati sundüürnikke ja Elviira Raud elas vahepeal oma mehe ateljees, hoides abikaasa pärandit. Paar aastat enne tema surma avati majas Kristjan Raua majamuuseum, kust lesk tema soovil ka viimsele puhkepaigale saadeti. Ta lahkus mööda õitsva kanarbikuga ääristatud õueteed perekonna hauaplatsile Rahumäel.

Järgmisel päeval tuli muuseumi väga vana mees, seljas rohekaks patineerunud sõjaeelne metsaülema univorm. Ta kõndis tükk aega vaikides majas ja aias, pragulise nokaga müts peos, ja ütles siis lõpuks tasa ainult mõned sõnad: "Ma olen tagaaianaaber. Noor proua kõndis siin iga jumala päev palju kordi ämbriga kaevu vahet, endal jalad väga haiged... aga vana Raud ainult istus üleval oma ruumis ja joonistas kõik see aeg, kuni katuseaknast valgus paistis."