“13 talvist hetke”
Varrak, 2008. 311
lk.
See, et kirjastus Varrak on võtnud oma südameasjaks
Eesti ulmekirjanike teoste väljaandmise, on kena ja kiiduväärt,
seda enam, et suurt majanduslikku tulu selline tegevus ilmselt kaasa ei too.
Kristjan Sander pealegi on kohaliku ulme mõõdupuu järgi
igati oluline autor. Iseasi muidugi, millist mõõdupuud lugeja
tema teose puhul rakendab.
“13 talvist hetke” sisaldab
lisaks nimiromaanile ka varasemast ajast pärit alternatiivajaloolist
jutustustetriloogiat, stiililiselt on raamat aga üsna ühtne. See, et
Sanderi kirjutamislaadi juured on sügaval (nõukogude) vene ulmes,
saab asjatundlikule lugejale selgeks isegi siis, kui ta kaanel kujutatud
paneelmajad, pealkirjas peituva vihje ja otsesõnalise viite Sergei
Abramovile tähelepanuta jätab. Vene traditsiooni mõju
tundub olevat siiski eelkõige pealispindne, seepärast tuleb selline
eelhäälestus Sanderi lugejale pigem kahjuks. “Talviste
hetkede” jäises maailmas ekslevad võitlejad ja nende vastane,
abstraktne võõras jõud, on küll pealtnäha
pärit vendade Strugatskite arsenalist, kuid ootuspärast
valulevalt filosofeerivat tervikut sel korral ei teki. Sellega on autor ehk
vältinud ühte piinlikku lõksu langemist, kuid sobivamat
võtit loo tuuma tabamiseks on samuti raske leida.
Anarhistlikku riiki kujutav triloogia on terviklikum ning eriti esimene,
ulmeauhinnaga Stalker pärjatud osa tõmbab otsad kokku parimate
lühijututavade vaimus. Seepärast on üldmulje kogumikust etem,
kui esimeste lehekülgede järgi arvata oleks võinud.
