Kristlased, paganad ja pühakud

Marek Tamm varakristlikust pühakute kultusest ja ajaloolasest Peter Brownist.

Peter Brown. “Pühakute kultus kristluses”
Inglise keelest tõlkinud Pärtel Piirimäe. Kunst. Tallinn, 2002, 216 lk.

Juba sajandeid on ajaloolasi paelunud küsimus Rooma impeeriumi kiirest langusest ja hukust. Mis põhjustas selle hiigelriigi kadumise maailmakaardilt? Seletusi on läbi aegade pakutud erinevaid, roomlaste eetilisest lodevusest ja kristlaste nakatavast moraalist kuni barbarite laastavate ründeretkedeni. Princetoni ülikooli ajalooprofessor Peter Brown, tänapäeva üks kõige nimekamaid ja loetumaid hilisantiigi uurijaid analüüsib Rooma ühiskonna üleminekut varakeskaja ühiskonnaks (2.–5. sajand pKr) aga hoopis teisel tasandil. Browni huvitavad nihked ajastu mentaliteedis, muutused inimeste mõtte- ja tundeilmas, nende vahekorras üleloomulike jõududega ja hoiakus teispoolsusesse. Seda teemat on Brown põhjalikult uurinud mitmes raamatus, alates 1971. aastal ilmunud raamatust “The World of Late Antiquity” kuni 1997. aastal ilmunud teoseni “The Rise of Western Christendom”. 1981. aastal ilmavalgust näinud “Pühakute kultus” vaeb samu protsesse ühe konkreetse teema – varakristliku pühakute kultuse – kontekstis.

“Pühakute kultus” näitab, kuidas Rooma paganlikus ühiskonnas kehtinud “horisontaalne” maailmamudel asendub kristluse levikuga seoses “vertikaalse” maailmamudeliga. Kui roomlased rõhutasid nii ühiskondlikus kui ka taevases vallas pariteetsust ning kellelegi ei antud eesõigust jumaliku sfääriga suhtlemisel, siis varakristlikus kultuuris juurdus käsitus, mille kohaselt olid mõned inimesed – piiskopid ja pühakud – Jumalale lähemal ning nende funktsiooniks oli tavainimestele vahendada taevaseid sõnumeid. Selle mentaliteedimuutuse üks kõige eredamaid vilju – pühakute kultus – lõhkus mitmeid antiikaegseid arusaame siin- ja sealpoolsusest ning inimese positsioonist maailmas. Brown kirjutab tabavalt: “…pühakute kultuse kasv oli purustanud enamiku kujuteldavatest piiridest, mille antiikaja inimesed olid asetanud taeva ja maa, jumaliku ja inimliku, elavate ja surnute, linna ja selle antiteesi vahele” (lk 35).
Peter Browni raamatu üks peamiseid argumente on varakristliku pühakutekultuse tihe sidumine surnute kultusega. Pühakud on ennekõike “väga erilised surnud” (vt 4. ptk), kes on ühel või teisel moel tõstetud teistest lahkunutest kõrgemale. Pühakute austamine leiab aset nende haual, mille arv varakeskajal plahvatuslikult kasvab. “Kui väljavalitud olid tähed Jumala taevas, siis Jumal oli puistanud selliste tähtede Linnutee pühakute haudade kujul üle kristliku maailma,” kirjutab Brown kujundlikult (lk 95). Pühaku haud oli varakeskajal tõeline taeva ja maa kohtumispaik, mida ilmestasid ohtrad imeteod. Brown juhib sealjuures leidlikult tähelepanu sellele, et pühakute hauad ei kerkinud sugugi spontaanselt, vaid selle taga seisid piiskopid, “pühakute kultuse impresario’d”, nagu Princetoni ajaloolane neid tabavalt nimetab, kes valisid hoolikalt, kuhu uut pühamut asutada. Kristlik surnute kultus märkis ühtlasi veel üht veelahet antiikaja ja kristliku mõttelaadi vahel ning “näib tähendavat ühe surnute suhet universumiga mõtestava süsteemi lõppu” (lk 16). Roomlasi ðokeeris tõepoolest kogu see laipadele osutatav tähelepanu, nii hurjutab näiteks Julianus Apostata 4. sajandi keskel kristlasi: “Te jätkate uute laipade lisamist ammustele surnukehadele. Te olete täitnud terve maailma hauakambritega” (lk 18).

Browni raamatu teine peamine argument on pühakute kultuse vabastamine “rahvaliku usu” varjust. Tavakäsituses (mille juured ulatuvad David Hume’i töödeni) oli keskaja pühakute kultus lihtrahva vaimupimeduse väljendus, mida vaimulik eliit eriti ei jaganud ja oli lihtsalt sunnitud taluma. Brown näitab veenvalt, et selline rahva- ja eliidikultuuri vastandamine varakeskajal on eksitav ning usku pühakute imettegevasse väesse jagasid võrdselt nii õpetatud piiskopid kui ka harimatud talupojad. Pühakute kultus on selgelt “jagatud usk”, mille kujunemisse ja levikusse andsid võrdse panuse nii kõrgvaimulikud kui ka lihtrahvas.
Tasub ka rõhutada, et pühakute kultusest kujunes kiiresti tähtis kaart vaimulike omavahelises ning mõjukate ilmikutega peetud võimuvõitluses. Kuna pühamu asutamine tagas piirkonnale suure tähelepanu ja auhiilguse, oli pühaku säilmete vägivaldne või salajane üle viimine ühes pühamust teise (“pühaduse erastamine”, nagu Brown kujukalt kirjutab) varakeskajal levinud praktika, mis tihtipeale tipnes tõelises võidujooksus. Loomulikult oli selles võitluses oma sõna öelda ka pühakul endal, kes mitmete märkide kaudu andis teada, kas ta on oma säilmete üle viimisega päri või mitte. Kui Browni võluvale raamatule midagi ette heita, siis vahest liigset usku kasutatud hagiograafilistesse allikatesse. Brown tsiteerib mitmeid eredaid kirjakohti pühakute imetegudest, kuid laseb ennast nende võlust liigselt kaasa haarata ega sea kahtluse alla autorite ilmselgeid liialdusi, mis on alati mingi ideoloogia teenistuses.