Kristlik kunst ilma Lunastajata
Šarūnas Sauka (53) maalide näitusel võib näha tehniliselt vanameisterlikku, et mitte öelda akadeemilist maalikunsti, mille temaatikal on samuti suured ajaloolised traditsioonid. Lugematu arv kunstnikke on kujutanud Jeesuse kannatuslugu ning hoiatava sõnumiga pilte patusest elust, viimsestpäevast ja põrgupiinadest. Šarūnas Sauka kunst on kõige lähemal hilisgootika ja renessansi maalikunsti pärandile, mida iseloomustas eriti fantaasiaküllane sünge sisu ja peen maalitehnika, näiteks Hieronymus Boschi või Pieter (noorema või nn Põrgu) Bruegheli looming. Grotesksete, jubedate või jälkide pattude ja piinade võimalikult mitmekesine kujutlemine ning leidlik, individualiseeritud kujutamine olid siis au sees. Seda traditsiooni on 20. sajandil kasutanud eriti mõned sürrealistid, kes lootsid sellest abi inimese hinge teadvustamata kihtide, irratsionaalsete Erose ja Thanatose paljastamiseks ja vallandamiseks. Šarūnas Sauka loomingu tõlgendamine sürrealismilähedases võtmes on võimalik, kuid sürrealismi kosmopoliitsus jätaks varju spetsiifiliselt leeduliku, mis tema loomingus oluline tundub.
Okupatsiooniaegne rahvusromantism
Kunstniku enda tõlgendusi teadmata ja neid isegi mitte teada tahtes on võimalik arvestada ainult nähtud teoseid. Esimeseks tähelepanekuks on enne ja pärast taasiseseisvumist maalitud teoste suur erinevus. Muidugi võib selle peamiseks põhjuseks pidada okupeeritud Leedus valitsenud tsensuuri, mis maalikunstile polnud küll nii range nagu GLAVLIT kirjandusele, kuid piiranguid seadsid institutsioonid, žüriid, kunstnikud ise, aga ka välismaise informatsiooni katkendlikkus.
Enne vabanemist maalitud teostest võib välja lugeda jõulist konservatiivset rahvuslikkust. Ka ENSV lõpuaastate kunstis mäletame rahvusromantiliste teoste sagenemist, mis kindlasti seostusid kõigile Balti rahvastele ühiste vabaduspüüetega. Leedulastel oli siiski oluliselt rohkem võimalust, aga ka soovi otsida tuge oma rahvusliku mineviku suursugustest sündmustest. 1410. aastal toimus lahing, kus ühendatud Poola-Leedu väed purustasid Saksa Ordu väe ja langes ordu kõrgmeister Ulrich von Jungingen. Leedulastel oli alust seda eelkõige oma võiduks pidada, kuivõrd poolakaid juhtis abieluga Poola kuningaks saanud leedulane Jogaila ja leedulased Vytautase juhtimisel olid võidu saavutamisel otsustava tähtsusega. Šarūnas Sauka on maalinud Grunwaldi lahingut (“Žalgirise (Grunwaldi) lahing”, 1986–1987) detailides suurejoonelise realistliku ajaloomaalina, aga kompositsiooni üldistanud sümboliks, kus lahingut võitvat väejuhti on valgustatud nagu Kristuse ülestõusmist Matthias Grünewaldi maalitud Isenheimi altaril. Esiplaanil langeb ordu kõrgmeister Saatanana põrmu. Tõsist realistlikku ja lausa pühalikku “Isa portreed” (1986) võib samuti patriotismi väljenduseks pidada, sest ei austata mitte ainult tekste uurivat isa, vaid tema kui filoloogi kaudu ka leedu keelt.
Ärkamisajast vabaduseni
1989.–1990. aastatest, vabaduse koidikuajast pärinevate piltide hulgas tunduvad mõned viitavat liikumisele tuleviku poole, kuid neis pole lihtsameelset optimismi, pigem vastupidi — tulevik näib suletud, tume või ähvardav. Trepi jalamil seisvat süütut tüdrukukest meelitavad ja innustavad mehed ülespoole astuma, kuid trepi lõpus paistavad laiba jalad. Teisel pildil (“Pagemine”, 1990) juhib alasti naine (süütus? instinktiivsus?) lõppematut mehikesterivi teadmata kuhu. Tüdruk leiab (“Seisev vesi III”, 1989), et veepinda imiteerib kortsutatud kangas ja sellel seisab Õnnistegija poosis verise lihunikupõllega mees.
Hoopis metsikuteks on muutunud vabas Leedus maalitud suuremõõtmelised pildid. Näeme neil inimhulki, kus mitte ainult alasti mehed ja naised, vaid ka postmodernistlikud androgüünid ja günandrid ajavad oma absurdseid, jubedaid või rõvedaid asju. Pühaliku pretensiooniga hooned on kaotanud oma funktsiooni ja autoriteedi (“Tempel”,1997), kõikjal möllab silmamoondamine ja pettus.
Pettumine Läänemaailmas
Muidugi on Šarūnas Sauka vohavalt irratsionaalseid olukordi meisterliku realismiga kujutav looming mitmekihiline ja paljutähenduslik ning soosib erinevaid tõlgendusi, kuid üheks läbivaks teemaks võib pidada pettumist Vabas Maailmas. See võib tunduda sõge või naiivne kõigile neile, kes on rahul liberaalse, pluralistliku ja lõpmatult tolerantse ning enneolematuid tarbimisvõimalusi pakkuva tegelikkusega, kus saab nautida isiklikku eneseteostust või selle lootust. Äärmuslikuks ja võõraks jääb see pettumine ka neile, kes tunnistavad tänapäevase läänemaailma vastuolusid, raskusi ja ohte, kuid peavad seda siiski parimaks halbade valikute hulgas. Pettumise sügavust ei jaga need, kes kritiseerivad või ründavad kehtivat korda mõne üksiku teema seisukohalt või loodavad sellest isoleeruda väikeste rühmade kaupa.
Sellise pettumisega võivad olla solidaarsed ainult need, kes on võtnud väga tõsiselt traditsioonilise kristluse ja rahvusluse väärtusi. Neid võib masendada mulje, et tavapärased kiriklikud ja ilmalikud asutused küll toimivad ja jätkavad tegevust, kuid nende vaimsus pole enam tõeline, et ühiskonna sileda pealispinna all valitsevad kaos, lagunemine ja porduelu, lühidalt öeldes — miski pole enam püha.
Kommunismijärgses Ida-Euroopas, ka Eestis, on olnud inimesi, kes lootsid vabanemisest tagasipöördumist vähemalt 1930. aastatesse ja olid tänapäeva Läänega kohtudes jahmunud või lausa solvunud. Katoliiklikus Leedus on selliseid inimesi olnud ilmselt rohkem kui meil ja sealsed kunstitavad on soosinud vastavate meeleolude tundeküllast väljendumist Šarūnas Sauka loomingus. Patuse maailma kujutused ehmatavad ja tekitavad raevu, põlgust või ahastust. See meenutab kristliku kunsti traditsioonilist hoiatussõnumit, mille kõrval tänapäeva maailma lunastuselootus paraku varju jääb. Kannatava ja kokkuvariseva Kristuse kujundi viidet lunastuse võimalusele nõrgestab temale kunstniku enda näojoonte maalimine. Seda ei pea pidama kunstniku egoismi või suurushulluse, vaid meeleheite väljenduseks, kuid kahjuks võib seda lugeda ka nii, et tegemist on ainult ühe kannatava kunstnikuga, mitte Lunastajaga.
***
Lootusetuse traagilist sõnumit kandev ja sõjakalt literatuurne maalikunst ei tarvitse kõigile meeldida, kuid ta näitab traditsioonilise maalikunsti elujõudu. Pluralistlikus kunstipildis on tal oma koht ja see on kindlasti meeldejäävam ja mõtlemapanevam kui moekas ühemõõtmeline dokumentaalsus.
“Mina, maalikunstnik Šarūnas” Kumu 4. korruse B-tiivas 29. aprillini 2012
