Kristo Viiding Foto: Siim Vahur

Sel nädalal, 13. juulil esietendub Võrumaal Villike teatri­talus Jaan Kaplinski „Põgenik“. Juulis ja augustis näeb Viidingut kurbnaljakas loos „Praegu pole aeg armastamiseks“ Võrumaal Vana-Antsla teatriaidas ja A. H. Tammsaare „Juuditis“ Tallinna Püha Katariina kirikus.

Sõida maale!


Suvi on teadagi aeg maale sõitmiseks ja näppude mulda ajamiseks. Teadlased olla kindlaks teinud, et sõrmede puutumisel mullaga vallanduvad inimese ajus endorfiinid ehk rõõmumolekulid. Kuskilt on kõrvu jäänud ka selline mõte, et ilma oma maatükita kaotab inimene kontakti planeediga ja kaob võime tajuda enese keset. Maal toimetades lülitub aju välja ja teinekord ununeb ka söömine, on vaid puhas nauding sellest, et asjad tehtud saab. Ja mis peamine – oma kätega ja tulemus on käega katsutav. Näitlejana tean, kui tarvilik on säärane tasakaalustav tegevus.

Teised inimesed


Suhtlemine eri kultuuridest pärit inimestega rikastab. Teinekord polegi vaja ise reisida, vaid olla avatud, külalislahke, uudishimulik. Selleks tuleb paraku osata mõnd keelt, mis ühendaks – inglise, vene või kasvõi kehakeelt. Kui ma seitsme aasta eest Peterburis õppisin ja vene keele selgeks sain, siis tajusin, kuidas mulle avanes uks veel ühte maailma. Sain ühe elu juurde, Vene kultuuripärandi kujul.

Kohaloleku jõud


Aina rohkem saan aru, kui olulist rolli mängib inimese elus meditatsioon. Meie ajas äraleierdatud sõnad nagu mindfulness ja jooga kannavad endaga aastatuhandete tarkust, kuidas olla võimekamad ja elujõulisemad. Märkame ja tajume enam ning ei haara igal hetkel nutitelefoni järele. Rongiaknast välja vaatav ja omi mõtteid mõlgutav inimene on muutumas harulduseks.

Esivanemate pärand


Ja loomulikult raamatud! Hetkel toidab mu vaimu Matthias Johann Eiseni „Eesti mütoloogia“.