Kristus ja kreem
Rõõmus ja vallatu seitsme vilja puder džiisöskraistile lähedastel teemadel, võiks kokku võtta üldmulje Avi Benjamini (Nedzvetski) muusikali „Saatan Moskvas“ kontsertettekandest. Tükk ja esitus on Eesti, endise N Liidu ja Iisraeli ühistöö, arvestades asjaosaliste sünni- ja töökohti. Suurte kogemustega teatrihelilooja Benjamin on isegi Tallinnast pärit, õppinud klaverit Bruno Luki ja meie tuntud dirigendi Jüri Alperteni ema Renate Goznaja juures. Ja pole kuulnud, et helilooja Jaan Rääts oleks suur muusikalisõber, aga endise loominguõpilase „Saatan“ tõi temagi saali.
Muusikali inspiratsiooniallikas on Bulgakovi „Meister ja Margarita“. Ülitõsiseks peetavad teemad (Jeesus Kristuse eksistents, vaimutöö, armastus, armuandmine jne) esitatakse „Saatanas“ enamasti huumoriga hopsassa-stiilis. Jutustaja Andres Ots mainis õhtut sisse juhatades, et kontsertettekandeks on tükki kõvasti kärbitud. Küllap mõjus sisuliin selgi põhjusel segase ja hakituna, keelebarjäär veel pealekauba. Ots küll vahendas oma mõnusa krimijärjejutu lugemise häälega loos toimuvaid sündmusi, aga lauljate lauldud tekstist said ehk aru ainult siinse juudi kogukonna eriti keeleoskajad liikmed. Kui sõbralikult iseloomustada, oleks publikule justkui loetud ette ühte raamatut üle kolme lehekülje. Kui õelutseda, siis ütleks, et libreto tegi loo alguses hullumajja sattunud tegelane Ivan haigla kirjandusringis. Aga olgem ausad – parem oli asja mõista neil, kes on veidigi tuttavad juudi ilukirjanduse omapärase väljendusviisiga.
Teos on „muusikali helikeeles“, harmoonia ja meloodiamotiivid vihjasid tihtipeale ülituntud muusikalidele. Aga ei saa ka öelda, et „Saatanas“ poleks originaalseid kõlalisi leide. Tugevad juudi rahvamuusika mõjud annavad oma panuse, mis siis, et „Viiuldaja katusel“ on juba ammu olemas. Kõige efektsemateks hetkedeks pean võimsa elektrikitarri toel sisse astuva Pilatuse (Sassi Keshet) etteasteid. Selline on siis heebrea rockooper, mõtlesin.
Kujutan ette, et head veini täis kristallklaasi häälega sopran Michal Vainberg oleks päris teatrilaval ka väga vaadatav tegelane. Vainbergi, Kesheti ja Otsa kõrval oli õhtu parimal tasemel esineja Tallinna Kammerorkester (dirigent Erki Pehk). Aga publiku lemmiku tiitel tuleb anda hoopis Margarita osa laulnud sopran Limor Ovedile. Ise ütleksin lihtsa inimese moodi, et päris kole hääl. Aga miks ta siis meeldis? Pakuksin siingi välja sõbraliku põhjenduse ja õela põhjenduse. Tegemist on ju romantilise naispeategelasega, Meistri südamedaami ja samas ka Saatana balli kuningannaga, kes muutub võlukreemi abil nähtamatuks. Tema laulda on ka väga meeldejääv juhtmotiiv, olgugi et see sarnaneb kahtlaselt palju ühele maailma kuulsaimatest muusikalinumbritest. Ja õel põhjendus: äkki mõjub selline justkui suitsetamisest käheda häälega, pisut väikseks jäävas kleidis ja end laval kreemitav lauljanna lihtsalt seksikalt, olenemata vaataja soost ja vanusest?
