Kuigi tarbime elektroonilist kultuuri ja selle artefakte argise enesestmõistetavusega ning mõne apparatuse rivist välja kukkumise tagajärgede skaala võib ulatuda ebamugavustundest täieliku kaoseni isiklikus- ja/või tööelus, on elektrooniline kunst enamikule meist ikka midagi võõrast, kauget ja eksklusiivset. Pole võimatu, et kerkib üles küsimus, kas tegemist on üldse kunstiga. Alles käesoleva aasta kevadel arutles literaat Kalle Käsper kultuurilehes “Sirp” tõsimeeli teemal, kas fotograafiat võib nimetada kunstiks: see on ju tehnikast sõltuv. Siit võib järeldada, et Eestis (ja ega see mujalgi teisiti pole) on arvutipõhise kunsti käsitlemisel palju ruumi kõigil tasemeil diskussioonideks, rohujuurest alates. 

Üheks ISEA 2004 märksõnadest on “kantav” – fookuses on moekunsti ja tehnoloogia ühendamise kogemus. Traditsiooniliselt on uusimaid ja nutikamaid tehnikasaavutusi ikka militaarsfääris välja arendatud ja kasutusele võetud, nende kombineerimine inimeste riietuse, aksessuaaride või inimese endaga ei kuulu ammu enam ulme valdkonda. Mängu on vaja jälgida! Spiooni- ja muude põnevusfilmide vaatajaile pole kõrvarõngad, mis peidavad endas mikrofoni, mingiks uudiseks. Mõnikord võib tehnoloogia viimane sõna sattuda ka uuriva ajakirjanduse teenistusse – meenutage näiteks Moritz Bleibtreu poolt kehastatud tegelase prill-kaamerat filmist “Das Experiment“.

Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis näeb kantava tehnoloogia mängulisemaid kasutusvõimalusi. Tulevikudaame võib meelitada idee väljendada oma kordumatut isiksust ja attitude’i kübaraga, mis pisikeste kaameratega ümbritsevat linnamelu ja kohatud inimesi salvestab ning kogutud info peakattel asuvale ekraanile paiskab (Sala Wong, Peter Williams “Mütside unistus“). Kes peab erutavaks suhtlemisviisiks internetis lobisemist – otsib jututubadest elukaaslast ja vahetab kontoris üle laua istuva kolleega mõtteid Messengeri vahendusel – võib huvi tunda Laura Beloffi, Erich Bergeri ja Martin Pilchmairi “Seitsmepenikoormasaabaste“ projekti vastu. Saapad jalga tõmmanud saab nende kandja ringi rännata ja soovi korral mõne huvipakkuva seltskonna juures pikemalt peatuda. Kuid mida teha, kui silmapiiril pole kedagi, kelle juttu kuulata tasuks? Siin tuleb appi saabaste külge kinnitatud audiovarustus ja võimalus traadita võrguühenduseks. Seitsmepenikoormasaapakandja on online ja surfab tänaval jalutamisega samaaegselt interneti jututubades, seisatades registreerivad saapad end sevenmileboots nime all automaatselt jututoa kasutajaks.

Veidi kõhedusttekitava tehnoloogiaga opereerib Sabrina Raaf. Ühe osa tema teosest “Laupäev“ moodustab protsess, mille jooksul kunstnik käis walkie-talkie’ga ülekoormatud raadiosagedustega traadita ühenduste aladelt otsimas auke, kus oleks võimalik võõrastele vestlustele peale sattuda, teise osa see, et kinnipüütud kõneluste katkeid saab kuulata spetsiaalseid “luuanduritega“ varustatud kindaid kasutades. Andurid muudavad heli läbi luu resoneeruvaks vibratsioonimustriks. Kunstiteosest osa saamiseks ei ole seega vaja oma kõrvu teritada, vaid hoopis kinnastatud sõrm otsaesisele asetada ja lasta chicagolaste jutuajamistel endast läbi vibreerida.

“Targa“ sensorite, kaamerate, heli, valgustuse, kõikvõimalike juhtmetega ja kes teab millega veel varustatud rõivaesemete valmistamine on muidugi mõista kulukas ja mis veelgi olulisem – ei kuulu kindlasti keskkonnasõbralike ettevõtmiste hulka, kuid nende tootmine on juba praegu reaalsus. Täidab selline riietus siiski veel ennekõike tõsiseid ja praktilisi eesmärke. Muude asjade seas meenub mingis telesaates demonstreeritud jakk, mis on disainitud pimedaid tänavaid mööda käivatele naistele mõeldes. Peale varruka küljes oleva nupu vajutamist jookseb jaki välisküljele elekter, mis annab valusa suraka igale soovimatule kätekülgeajajale.

Kui elektrooniliste eksponaatide puhul, mida saab liigitada tarbekunsti alla on interaktsioon kasutajaga omamoodi ootuspärane, siis näiteks Rotermanni soolalaos esindatud kujutava kunsti teosed tuletavad veelkord meelde, et interaktiivsus on uue meedia üheks eritunnuseks. Rotermanni näitusepinnal tegeletakse sümpoosioni teiste teemadega nagu “meedia geopoliitika”, mis lahkab uute kommunikatsioonitehnoloogiate rolli globaliseeruvas maailmas, kus oluliseks on muutunud üksikisiku ja tervete kultuuride identiteediküsimus. Lucy Petrovichi arvutiinstallatsioon “Kõrbevaated, kõrbesurmad. Piiriületused” on loodud inimeste mälestuseks, kes on hukkunud Sonorani kõrbes illegaalselt USA-Mehhiko piiri ületades. Petrovich on loonud virtuaalse kõrbemaastiku, millest omakorda on kujundatud ühtaegu õõvastav ja meditatiivne ristide, kirstude ja hukkunute nimedega täidetud kalmistu – valmis vastu võtma külalisi, kes söandaksid tema avarustes ringi hulkuda. Mathias Fuchsi ja Sylvia Eckermanni arvutimängu meenutav “Elus või surnud?” laseb näitusepublikul manipuleerida pidevalt identiteete vahetava karakteriga, kellega hea tahtmise korral võib samastuda. Sattudes “sa- ei-saa-astuda-kaks-korda-samasse-jõkke” omandab mängija uue välimuse, SkinGuni nimelise relvaga võime muuta teiste arvutimaailma elanike identiteete ja “Reproduktsioonivabrikus” pakutakse võimalust valmistada endast lugematu arv kloone.

Mida keerukamaks muutuvad tehnoloogiad ja nende arengu tulemusena sündinud objektid, seda suurem on šanss, et ühel alati ootamatuna saabuval hetkel võib kusagil midagi puudu jääda või viltu minna ning kui see peaks juhtuma, on vähe neid inimesi, kes nässu läinud ultramoodsa tehnikaga midagi otsustavat peale suudavad hakata. Näituselt näitusele käies nägin ma igas saalis installatsiooni, mis näis ühendavat kõiki võimalikke meediakontseptsioone – error-sõnumeid täis lükitud arvutiekraani või hoopis tummalt nurgas konutav masinat, just samasugust nagu too, mis mind koju ootama jäi. Prantsuse riigimees Georges Pompidou on kord arvanud, et “hävinguni viivad kolm teed: naised, hasartmängud ja tehnikud. Kõige meeldivam on naistega, kõige kiirem tee on mängud, aga kõige kindlam tee – tehnikud.” Uuele elektroonikale ja meediale pannakse suuri lootusi, kuid uued võimalused sisaldavad ka uudseid viise ebaõnnestumiseks. Loodetavasti ei jää maailm mõne kaotsi läinud juhtme tõttu päästmata.

Ave Randviir õpib Eesti Kunstiakadeemias kunstiteadust ja on Areeni suvereporter.

ISEA 2004 näitused 

18.08-31.08:

Eesti Kunstimuuseumi näitusesaal Rotermanni Soolalaos

Tallinna Kunstihoone

Tallinna Kunstihoone galerii

Linnagalerii

Elioni kodu Tallinna kaubamajas

Viru keskus

Eesti Kunstiakadeemia

18.08-19.09: 

Tarbekunsti- ja Disainimuuseum