JUHTHULL MCMURPHY HANNES KALJUJÄRVE KEHASTUSES: Vanemuise esi-meesnäitleja on Mart Kolditsa lavastuses “Lendas üle käopesa” ootuspärasel tasemel. Rena Puusepp

Kuhu jäi vanemuise uues lavastuses “Lendas üle käopesa” "Käopesa" laul, ehk täpsemalt: Sikkel, sakkel, siku sarv,/Kolmest hanest kokku parv,/Üks läks itta, üks läks läände,/Üks läks üle söötis kesa,/Lendas üle käopesa./Hani vupsas alla viuh,/Tõmbab peale sinu siuh!

Ilmselt oli see lavastajapoolne taotlus vältida nii rahvapärast “teise pessa munemist”, aga  see mõte tekkis mul sellest, et paljud nooremapoolsed vaatajad pole näinud ei filmivarianti ega ka Noorsooteatri lavastust ligemale kakskümmend aastat tagasi. Aga eks vanurid, nagu allakirjutanugi, virisevad ikka.

  Läheneksin etendusele vaatuste kaupa, ja ütleksin ära nii esteetilise hinnangu kui ka enda kui kunagise psühhiaatri vaatekoha. Esimene vaatus, mis kestis üle tunni, häiris mind algul oma staatilisusega: igaüks nikerdas oma luulu kallal (Adlase Scanlon) või siis juba lobotomeeritud Jank Joosti Ruckley. Aga veel enne vaheaega turgatas, meenus 25 aasta tagune visioon Tartu vaimuhaigla kinnisest, 25-kohalisest osakonnast. Ja pean tunnistama, et ega seal ka keegi oma isikupära või oma isikulooga silma ei paistnud. See on ju lausa seaduspärasus, et kui vaimuhaige just ei märatse, siis on ta ikka introvertselt omaette.

  Ja siis tuli Kaljuärve McMurphy, ja selles vaikses vaimuhaigete kogukonnas muutus palju. McMurphyga,  jah, tõelise psühhopaadiga ja võib-olla ka mingil määral kurjategijaga, sai palat uue eluhoo, vaat kui isegi mitte elujaatuse sisse. Ja kui midagi mind Kaljujärve värskendavas elaanis häiris, siis see, et ta tuli “valmis osaga”, millele ei jäänud enam edasiarendamise dünaamikat. Tuli (nagu vaheajal üks teatraal õigesti märkis) sisse “liiga kõrgelt”. Ma ei ühine arvustaja Katrin Ruusiga, et oleks kaduma läinud McMurphy headus, aga arenguruumi nii headusele kui kurjusele jäi tõepoolest  vähe.

   Ootasin Külliki Saldre õde Ratchedit. Nii romaanist kui Wassermani dramatiseeringust oli mul tekkinud mulje teisest, tõsi pedantsest, kuid samas oma ametile pühendunud ja inimlikumast rollist. Mu kujutluses oli ta inimlikum, mõistvam ja oma “alluvatega” psühholoogilisem, kui mitte isegi kavalam.

Aga seda ei olnud. Ratched oli algusest lõpuni üheplaaniline, ühetaoline ja tema vaimuhaigla öe elukutsele pühendumise missioon jäi tabamatuks.

   Kui meditsiinpersonalist veel rääkida, siis doktor Spivev (Jüri Lumiste) jäi äärmiselt marginaalseks. Ja selles on suur süü ka stsenarist Wassermanil.

  Kui nüüd rääkida nn sotsioteraapia seanssidest, siis olid need lauskarikatuursed (kas lavastaja tahe?), kaugel igasugusest psühhoteraapiast, ning osalejatel, näitlejatel polnud neis protseduurides midagi mängida. Aga eks nii see võis olla 35 aastat tagasi, aga ei ole täna kindlasti enam nii.

   Arvustus kisub vägisis liiga psühhiaatriliseks, aga EKR- elekterkrampravist rääkimata jätta ka ei saa. Nii hirmus, nagu see oli 25 aastat tagasi see enam ei ole. Nüüd toimub see anesteesia all. Ja teada on, et kramp kui selline iseenesest ju mingit valuaistingut ei tekita. Aga selle tollane läbiviimine oli tõepoolest paljudele vägivaldne ja samas  hädavajalik. Psühhofarmakoloogia oli oma võidukäiku alles alustanud, ning registrisse kuulusid tõepoolest ainult aminasiin, meprobamaat ja eleenium, tänapäevast haloperidooli, tisertsiini ja kõikvõimalike bensodiasepiinide asemel. Ja selle ohvriks langes ka McMurphy oma laushuligaanse käitumise pärast. Teadaolevalt tehti seda ravi ja tehakse ka praegu põhiliselt depressiivsetele haigetele ja skisofreenia katatoonsete vormide puhul (sellest oli ka lavastuses juttu), ning tulemused on peaaegu alati postiivsed. Kui McMurphy pärast üht elekterkrambi seanssi erakordselt ülemeelikuna taas lavale ilmus ja anus öde Ratchedilt uusi lülitusi, uusi krampe, siis meenus mulle mu isiklikust praktikast, et omal ajal palusid ka minult mõned patsiendid krampravi, kuna see oli nende pea mõneks päevaks “puhastanud”. McMurphy  palus seda mõnitamise ja iroonia kontekstis, aga olgu.

  Ja see, et McMurphyl lõpuks lobotoomia tehti, st. otsmikusagara juhteteede läbilõikamine, tundus pärast seda lihtsakoeliselt ja tõsi mis tõsi, halvasti lavastatud labrakat vaimuhaiglas, seaduspärane. (Need labrakastseenid olid lavastuse nõrgemad, halb ja häbi oli lihtsalt vaadata, ei olnud naljakas, sotsiaalsest kontekstist rääkimata). Juba viiskümmend aastat märatsevatele hulludele või püsimatutele ja agressiivsetele isikutele lobotoomiat enam ei tehta, selle keelas ära Ülemaailmne Tervishoiu Organisatsioon (WHO). Olen siiski kuulnud, et Jaapanis justkui tehakse täpsemalt lokaliseeritud ajakoorealuste agressiivset käitumist reguleerivate üksikute tuumade purustamist, mis aga patsiendi intellekti oluliselt ei kahjusta. Muide, aastatel 1947- 1949 tehti lobotoomiat ka Tartus. Ja lobotoomia ohvrit nägime ju kõik Janek Joosti Rucklyina.

   Niipalju siis psühhiaatrialast kommentaari.

Lavastuse esteetikast ehk niipalju, et “hõrgutavad” psühhiaatriaprobleemid nii kirjanduses kui laval on mõnes mõttes aegunud. Praegune psühhiaatria pole enam see, mida me “Käopesas” nägime. Psühhiaatria filosoofiline kontekst on teine, traditsioonilise, klassikalise saksa psühhiaatria oponendiks on juba ligemale nelikümmend aastat nn antipsühhiaatriline liikumine. Jääb küsitavaks ka lavastaja kontseptsioon, et tegemist on inimeste, patsientide näol ainult mutrikestega? Jah, meie nii mõnegi poliitilse erakonna motoks on, et pead ise läbi lööma, kui sa seda ei suuda, siis on su tee prügimäele või prügikaste tuhnima seaduspärane. Minu jaoks on sellised seisukohad inimvaenulikud, sobilikud ehk uusrikkuritele.

  Kui mõni sõna lavastajast ja lavakujundajast, siis lava oli stiiline, miski ei häirinud. Lavastaja Mart Koldits on kahtlemata (olles ise veel Eesti Muusikaakadeemia Kõrgema Lavakunsti lõpetaja) noorema põlvkonna,  üks silmapaistvamaid. Ma pole näinud tema “Tshapajevit ja Pustotad” Linnateatris, kuid kuulnud sellest ainult kiidusõnu. Kui midagi minupoolselt subjektiivset ja kriitilist mainida, siis ehk see, et “Käopesas” on ta kohati näitlejad nende rolliteostuses omapäi jätnud.

   Arvan, et vaatamata kõigele tahavad “Käopesa” paljud teatrihuvilised näha.