Kuhu jäi mood?
Tallinna Moemaja (1957–1992) sünnist
möödus viiskümmend aastat. Seda tähtpäeva meenutas
näitus “Kui kõndis mannekeen ... 50 aastat Tallinna Moemaja
loomisest” Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis. Näitus (kuraator
Anu Ojavee), mis oleks võinud olla meelte ergutajaks, mõjus
kahjuks üheselt ja see oli kurbusse looritatud igavus.
Asutus nimega Tallinna Moemaja oli suunanäitajaks ja ajakiri Siluett
läänelikkuse häälekandja kogu N Liidus. Enamik moemajas
toodetud mudelitest valmistati õmblusvabrikute tarvis. Kõik
mudelid käisid range ja mitte ainult moespetsialistidest koosnevate
kunstinõukogude silmade eest läbi. Nõukogu
põhitegevus oli “ratsimine”, mille tulemusel iga
isikupärasem disain keskmisele inimesele söödavaks sai.
Moemaja kunstnikud olid siiski õnnelikus
olukorras, sest paar korda aastas said nad oma kunstnikuks olemise teostada
moedemonstratsiooni kollektsioonide näol.
Ise seal oma
leivaraha teenides pean tunnistama, et see oli tõeliselt haarav
ettevõtmine. Meie käsutuses olid kogu N Liidu kangatootjad, kelle
juurde võisime värviproovid näpus kohale sõita. Nii
Kiievist kui Tbilisist saime just sellise kanga, mida hing ihaldas.
Nõuka ajal valmistatud siidid pole siiani laiali hargnenud ja villane on
pidanud juba paar-kümmend hooaega vastu. Ja kui meil oligi millestki
puudus, pidime oma pea tööle panema, et nuputada lahendusi
lootusetuna näivas olukorras.
Moemajas töötasid oma
aja parimad rätsepad, peakatete ja jalanõude meistrid. Nende
käte all valmisid tõelised meistriteosed, millesarnast
masstoodangul polnud vastu panna. Paraku jäid need perfektselt
teostatud unikaalmudeliteks.
See, kui vabalt kunstnik
end moedemonstratsioonidel väljendada võis, sõltus
peakunstnikust. Sageli mõjus rahvale, kel poest valget pluusi ja musti
pükse osta ei õnnestunud, moedemonstratsioonide mängulisus,
nagu härjale punase kanga näitamine. Kunstnikena, kel võimalus
lapata Vogue’i ja International Textile’i, leidsime, et kui juba
teha, siis samamoodi nagu mujal maailmas. Ikka nii, et lavalauad ragiseks
julgete ideede raskuse all ja õhk oleks hämmeldusega segatud
energiast paks.
80ndate lõpus andsid Inoreki ja Enelini
moekonkursid võimaluse kunstnikel piiri taha reisida ja sealseid
peegedusi omal nahal tajuda.
Olime Euroopa avangardimesside
tõmbenumbriks. Seda, mida pakkusime, ei osatud ühest vaesest ja
mahajäänud kohast oodata.
Võimas, hirmu ja armuga
seotud üksuse lugu oli näitusel kuivalt serveeritud ja struktuuri
faktikronoloogiast kubisevana suurtele planšettidele trükitud.
Näitusekülastaja sai küll võimaluse jalutada
ajalooõpiku lehekülgedel, kuid jäi ilma
äratundmisrõõmust sattuda silm silma vastu eheda moega. Ligi
neljakümne moemajas töötanud kunstniku moeloomingust oli
eksponeeritud vaid kuus rõivamudelit. Mõndagi sellest
aastatepikkusest tööst kajastus videomontaažis, mida võib
pidada näituse tänuväärsemaks osaks. See sisaldas
kaheksakümmnendate keskel BBC filmitud lõike Moemaja elust ja
moekollektsioonide esitlusi demonstratsioonidel.
“Mida
kõike meie õppejõud on teinud! Nii tänapäevane!
Ja kui kaunid mannekeenid!” kilkavad praegused tudengid.
“Rõivamudeleid oleks olnud tunduvalt huvitavam vaadata kui
tekstiga kaetud seinu,” leiavad muuseumi töötajad.
“Moemajale on nüüd l&a
mp;a
mp;o
tilde;plikult vesi peale tõmmatud,” on endiste mannekeenide
hinnang. “Hea, et midagigi väljas on,” on moekunstnikud
leplikumad.
Mood on kord juba selline intrigant, mille suhtes pole
kunagi üksmeel valitsenud, kuid parema tahtmise juures oleks saanud
eksponeerida ka Moemaja unikaaltoodangut, mida viimase peakunstniku Krista
Kajandu initsiatiivil on Tallinna Linnamuuseumile kingitud üle
viiekümne eseme. Mõnekümnest näitusele saadetud mudelist
jäi enamik aga välja panemata. Ka täiesti reaalselt
eksisteerivatest koduarhiividest jäi külastajail ülevaade
saamata. Enamusel moemaja kunstnikest oleks olnud võimalus laenutada oma
kodustest varudest mõni Moemaja laost ostetud mudel. Selle asemel
võis tutvuda näitust kureerinud EKA moeosakonna magistrantide
retrospektiivsete õppetöödega!
Küsitavaks
jääb viiesaja kaardikomplekti tellimine, mille vastu külastajad
näitasid üles enam kui leiget huvi. Selleks kulunud ressursi
ümberjaotamine oleks võimaldanud visuaalselt atraktiivsemat
näitusesaali.
Eelkõige on kahju, et näituselt
puudusid rõivamudelid, mis on kolmkümmend viis aastat olnud ilu ja
moe etalonideks kogu N Liidus ja kaugemalgi veel. Neil mudelitel on tähis
osa meie kultuuriloos.